inimestele. Tänu sellele paranes majanduslik olukord. Kuna see võis ajutine olla, vajas Hitler võidukat sõda. Nii marssisidki Saksa üksused keelatud Reini piirkonda. Samas säilis Suurbritannias ja Prantsusmaal demokraatia. Neid ei mõjutanud majanduskriis nii palju. Britid kasutasid võõramaised tooraineid, eksport oli aktiivne ja tulus ning hindade langus alandas ka Suurbritannias toodetud kaupade hindu. Samuti said nad vedada oma kaupu dominioonidesse. Karmikäeliseks valitsemiseks polnud siin tarvidust. Suurbritannial oli kaks sajandit demokraatiakogemust, seal toimis põhiseaduslik monarhia. Sisepoliitiline elu polnud kuigi kirju, peamiselt olid valitsejateks konservatiivid. Prantsusmaal seevastu oli keskmiselt kaks valitsust aastas, poliitiline elu oli väga kirev, sest parteisid oli palju. Majanduskriisist said nad edukalt välja, sest neid aitasid uued riigiga liidetud alad, suured edusammud erinevates tööstuses ja kalanduses.
Saades teistelt riikidelt defitsiitseid kaupu krediidina, kasvas sõja-aastail Suurbritannia riigivõlg kolmekordseks: 7,2 miljardilt naelsterlingilt 1939. aastal 21,5 miljardini 1945. aastal. Katkesid või nõrgenesid ka Suurbritannia traditsioonilised majandussidemed teiste riikidega. Paljudes varem tema mõjusfääri kuulunud piirkondades, nagu Kagu-Aasia, tugevnesid sõja- aastail USA kapitali positsioonid. Ühendriikide kapital tungis isegi Suurbritannia dominioonidesse ja asumaadesse. Näiteks suurenes sõjaperioodil Ameerika Ühendriikide eksport Kanadasse 2 korda, Indiasse 8,5 korda, Lõuna-Aafrika Liitu 5 korda ja Austraaliasse peaaegu 3 korda. Suurbritannia sõjajärgne majandus Vaatamata Saksamaa ja Jaapani kui konkurentide lavalt lahkumisele mõneks ajaks pärast sõda, ei paranenud oluliselt Suurbritannia positsioon. Peamine konkurent, USA, suurendas sõjaajal oma majanduslikku positsiooni maailmas