kerjusmungaordudes levis. Dominicuse põhimõtted olid seotud pühendunud õppimis- ja misjonitööga, vaesuse austamisega. Paavst Innocentius III soovitas tal ja tema vendadel vastu võtta mõne juba kehtiva ordureegli, et oma ülemvõimu kindlustada sai valitud Augustinuse reegel. Ordu ladinakeelne väljend domini canes tähendab tõlkes ,,Issanda koerad", mis kujuneski dominikaanide hüüdnimeks. Kõige kuulsam legend Püha Dominicusega seoses on Maarja ilmumine Maarja psaltri palve peale pühale Dominicusele abiks võitluseks ketserlusega. Sealt on alguse saanud nn Roosipärg kogumik palveid, mis pidavat aitama kurja vastu. Tänapäevaks on Dominicusel kujunenud kaks palet: malbe jumalakartlik pühak, kes tegi kõik, et valgus hõlmaks kogu maailma, ja halastamatu kalk katoliiklane, kes kasutas Maarja soosingut oma eluviha väljendamiseks ketserite peal, kes polnud alati süüdigi. Enamik kinnipeetutest ja rängalt
Kirikud ehitati suured, et võimalikult palju inimesi mahuks jutlust kuulama.Kloostrid ehitasid nad tavaliselt linna rahvarohketesse piirkondadesse,et rahvaga tihedalt suhelda. Dominikaanlased tegelesid kõikjal misjoniga, seega on arusaadav, et nende ordu oli üks esimesi, mis alustas tegevust ka Eestis. Nende jõudmist Liivimaale vaid kümmekond aastat pärast ordu teket võib pidada Modena Wilhelmi tegevuse tulemuseks. Wilhelm oli ise kohtunud Püha Dominicusega ning paistis silma eriti agara ordu toetajana. Nii Tallinna kui ka Riia dominiiklaste kloostrid rajati 1220. aastate lõpul 1230. aastate algul just tema algatusel. Kuigi need esialgsed kloostrid ei jäänud püsima, ei loobunud ordu keerulistest poliitilistest oludest hoolimata misjonitegevusest Liivimaal ning alates 13. sajandi keskpaigast tegutsesid Tallinna ja Riia dominiiklaste kloostrid juba järjepidevalt. 1300. aasta paiku jõudsid dominiiklased kloostri rajamiseni ka Tartus.