Linnriiki kaitsesid ja selle peamise sõjajõu moodustasid kodanikud. Tavaliselt ei olnud kodanikeks naised, orjad ja võõramaalased. Et saada kodanikuks pidi mees end ise suutma relvastada. Kõik kodanikud osalesid rahvakoosolekutel, mis oli põhimõtteliselt kõrgeimaks võimuks. Rahvakoosolekute kõrval tegutsesid rikastest koosnevad nõukogud. Tavaliselt otsustas asja nõukogu ning rahvakoosoleku ülesanne oli see heaks kiita. Enamikes polistes domineeriski aristokraatia. Rahvakoosolek valis igal aastal riigiametnikud (enamasti rikaste seast), kellede ülesandeks oli juhtida sõjaväge ja korraldada igapäevaelu. Sõja korral relvastusid kõik kodanikud vastavalt oma majanduslikele võimalustele. Sõjaväe põhijõud oli peaaegu alati raskerelvastuses jalavägi, mis oli paigutatud pikkadesse sirgetesse rividesse üksteise taha tüüpiline Kreeka lahingurivi faalanks. Ühiskonna struktuur Talupojad moodustasid kodanikest enamiku
Nagu selle printsiibi puhul üldse, kippus demokraatia üle valitsema see teine pool, range tsentralism. Tähendas see ajakirjanduse puhul seda, et ajakirjandussüsteem pidi vastama ühiskonna poliitilisele organisatsioonile ja juhtimissüsteemi struktuurile ja ülesehitusele. Lahtiseletatult tähendas see praktikas seda, et ajakirjandus pidi alluma parteiorganitele ja teistele võimuorganitele. Niisiis, monopoolne võim ajakirjanduse üle. Süsteemi arendamisel paraku domineeriski tsentralism, nagu hiljem näeme, lugejaskonna huvide järgi oli ajakirjandus vähem diferentseeritud. Eesmärk, et kõigil peavad olema oma väljaanded jäi tol korral ilusaks jutuks. Eelnevaga seotult oli ajakirjandussüsteemi üheks aluseks NL-i territoriaalne jaotus ja haldussüsteem. See seondub vastavusega juhtimissüsteemiga. Ajakirjandussüsteem kujundati välja juhtorganite staatuse järgi oli üleliiduline
annaabi.ee 
