Geograafiliselt on musta männi looduslik levimisulatus suur iseäranis lääne-ida suunaliselt, ulatudes 3o lp kuni 34o ip, põhjast lõunasse jääb areaal 49o-35o pl vahele. Sellise suure ulatuse juures esineb ka morfoloogilisi, anatoomilisi ja ökoloogilisi erinevusi. Must mänd on valgusnõudlik liik. Oksad on tugevad ja hea puidu saamiseks on vaja tüve laasida. Mustale mändile ei meeldi kevadised öökülmad. Kasvukoha suhtes on ta vähenõudlik - kasvab lubjakividel ja dolomiitidel, samuti liivadel. Musta mändi leidub 250-1400m kõrgusel, kus kasvab peamiselt puhtpuistutena, mistõttu teda kasutatakse Vahemere-äärsetes regioonides kuivade ja kaljusteterrasside metsastamiseks. Lääne-Euroopas (k.a Briti saared) kasutatakse puidu kasvatamiseks Korsika musta mändi, mis on alamliikidest kõige kiiremakasvulisem. Paremini kasvab see kohtades, kus on suvel vähem sademeid, suur päikesepaiste kestus ja kõrged suvised temperatuurid
Valdavalt ls lõimisega, muud kui esinevad, hiljem peale kantud Nimetused muldadele on antud rahvuskeeltes kasutatavate nimede järgi, mis on välja A tüüp kuiv või värske kaltsimull kujunenud pika perioodi jooksul. Pae murendmaterjali iseloom määrab paepealsete muldade koostise ja värvuse: · Dolomiitidel Al ja Fe, pruunid, kergelt violetsed Erinevad klassifikatsioonisüsteemid ei ole üks-ühele ühildatavad. Üleviimiseks ühest · Puhtad lubjakivid Ca, mustad rendsiinad süsteemist teise peab tundma mulla omadusi ja mõlemaid klassifikatsioonisüsteeme. · Eesti rendsiinad pruunika tooniga
annaabi.ee 
