probleeme lahendada; töötu süüdistab tööandjat ja väikeseid palku selles, et ta tööd ei leia; lapsevanemad süüdistavad õpetajaid laste harimatuses jne. Aga inimesed ei näe seda, mida nad ise võiks ära teha, et riigis oleks olukord parem ning siin oleks meeldivam elada. Me saaksime teha kasvõi niipalju, et toetada oma lähedasi. Rasketes olukordades mõtleme me aga ainult enda peale;v õiksime olla dolerantsemad nende vähestegi kultuuridega, mis meie riigis hetkel eksisteerivad, eelkõige vene kultuuriga; võiksime aidata enda kõrval nõrgemaid inimesiterviseprobleemidega ja puuetega, sest neil on raske seista oma õiguste eest ning saada vajalikku terviseabi,taastusravi jne. Võiksime ühesõnaga olla üksteise suhtes hoolivamad ja toetavamad ning mitte leida alati kõiges ja kõigis üles seda halvimat. Elu on küll raske, kuid millega võrreldes?
Lasteaiaga kohanemine võtab nendel lastel pikalt aega. Kui nad on kohanenud, siis hoiavad tihti õpetaja lähedusse, otsides õpetajalt soojust, hoolitsust, turvalisust, tähelepanu ja kindlust. On ka olukordi, kus selliseid lapsi hakatakse rühmas tõrjuma, kuna nende hügieen jätab tihti soovida ja riided on räpased. Sellistel juhtudel peaks olema õpetaja see, kes suudab need olukorrad lahendada ja lapsi suunata olema üksteise suhtes sõbralikumad, sallivamad ja dolerantsemad. 3 2. Sotsiaalsed ja majanduslikud raskused peres Lapse kodune kasvukeskkond on tingitud tänapäeva ühiskonna pidevast kiirustamisest. Vanemad on hõivatud tööga ja ühiskondlike kohustustega. Peresisesed suhted muutuvad pingeliseks, sest vanemail ei ole aega kuulata üksteist ega ka oma lapsi. Lastega suheldakse sageli ainult käskude, keeldude, nõudmiste, soovituste vahendusel – inimlikule soojusele ning
annaabi.ee 
