iseloomustamisel; Taotlus äratada lugejas huvi vahe tu kokkupuute vastu Eesti looduse ja looduskaunite paikadega; lugeja juhtimine loodusesse teksti kaudu. Ilukirjandust eristab looduskirjandusest nihe teksti poeetikas. Kui tegemist on äratuntavalt ja otsesõnu viidatult konkreetsete, reaalses maastikus eksisteerivate kohtade (olendite, situatsioonide) kirjeldustega, siis omandab tekst kunstikavatsus likkuse kõrval ka dokumenteeriva mõõtme. Looduskirjanduse ja ilukirjanduse vahealale jäävad jutustused, kus tegevuspaigaks on looduskeskkond ja tegelasteks tihti ka metsaasukad, kuid mille süžee ja tegelastevahelised suhted järgivad pigem irjanduslikule tekstile iseloomulikke käike. Kirjanduse ja looduskeskkonna suhte analüüsimisel on aga oluline mõista, et ka keskkond, millega teos suhestub, on loomult mitmetine. Ta on selline aastaajalise ja klimaatilise muutlikkuse,
prisma läbi. Samas iseloomustab mõlemat esitatavate andmete loodus- teadusliku täpsuse ja adekvaatsuse taotlus. Ilukirjandust eristab looduskirjandusest nihe teksti poeetikas. Kui tegemist on äratuntavalt ja otsesõnu viidatult konkreetsete, reaalses maastikus eksisteerivate kohtade (olendite, situatsioonide) kirjeldustega, 240 Kadri Tüür, Timo Maran siis omandab tekst kunstikavatsuslikkuse kõrval ka dokumenteeriva mõõtme. Autor ei loo teksti ainult fabuleerimisrõõmust, vaid ka sooviga osutada väljapoole teksti reaalsust jäävatele asjadele, mis seal tähele- panelikku suhtumist väärivad. Lugejale ei pakuta pelka fiktsiooni, vaid vahendatakse reaalset maailma, mille suhtes tal tuleks võtta moraalne seisukoht ning seda ka igapäevaelus järgida. Neid kaht valda ühendab aga eeskätt kunstitaotluslik keelekasutus. Tarbekirjandust eristab looduskirjandusest nihe teksti struktuuris.
annaabi.ee 
