Tõnu Õnnepalu (Emil Tode, Anton Nigov) (S. 1962) 1993 Piiririik 1995 Hind 1997 Printsess – Õnnepalu väidab, et see on kõige puhtamal moel välja mõeldud romaan ja tema arvates ebaõnnestunud romaan. 2002 Raadio 2002 Harjutused o 2005 Enne heinaaega ja hilje o 2009 Kevad ja suvi ja – luulepäevik, kus ta dokumenteerib ühte ajalõiku ja dokumenteerib värssides. 2009 Paradiis – dokumentaalkirjanduslik poolus 2012 Mandala – ilukirjanduslik poolus Alustab kriitikuna. Ta on luulemurrangus kaasas, kuid kindlasti mitte juhtautorina. Murrangu hetk tuleb siis kui ta proosale üle läheb ja eriti siis raamatu vormis („Piiririik“). Võib öelda, et see saab kõige tellitumaks romaaniks ja just selle pärast, et see on õigel ajal õiges kohas. Ühe kihina selles teoses on olemas ka ida-euroopluse teema. See erinevate
Tähendas, et näidend sai teatris mängida 11 korda, siis keelati ära. Proosakilde, essesitlikku proosat hakkab tulema 80ndate lõpul. Uuel sajandil, Kaplinski proosa areneb välja, tekste tuleb juurde, tuleb erinevaid laade juurde. (Taandreaga on proosa) Võiks öelda, et neli varianti, kuidas kaardistada. Nende variantide puhul tuleb eeldada, et nad põimuvad kergesti. Päris puhast varianti pole. 1. variant, et kirjutab autobiograafilist proosat. Tema isikut võiks välja lugeda. Rohkem dokumentaalkirjanduslik. Või teine variant, et sellele antakse ilukirjanduslik rüü. 2. võiks rääkida esseistlikust proosast. 3. reisikirjandus. 4. ulmekirjandus. Autobiograafilise proosa väljaarendatum näide on raamat "Isale". Raamat, mis on Kaplinski isale pühendatud. Ei ole tavalises mõttes mälestuste raamat, sest isa ta ei mäleta. PEab isaga teistmoodi rääkima. Ilukirjanduslik variant võiks olla "Seesama jõgi" Kaplisnki ise öelnud, et see on tema tõeline pärisromaan. Autobiograafiline romaan