kusjuures isegi need, kes üldiselt jagasid tema püüdlust defineerida kunsti liigitavas tähenduses, kritiseerisid sõna "institutsioon" kasutust tema teoorias. Mitmed kriitikud (Cohen 1973; Beardsley 1976; Wieand 1981) heitsid Dickie'le ette, et "institutsiooni" tähendus on tal ebaselge või isegi kahemõtteline: kord räägib ta kunstimaailmast kui sotsiaalsest praktikast, teisal aga rõhutab, et artefaktidele kunstiteose staatuse omistamine on sarnane doktoritiitli andmisega või abielu sõlmimisega. Just see viimane asjaolu, et Dickie tõmbas paralleeli kunstimaailma ja selliste institutsioonide vahele nagu ülikool ja kirik, tekitas palju vastuväiteid, sest lasi arvata, et Dickie peab ka kunstimaailma niisuguseks formaalseks võimuks, kellele on antud õigus kuulutada teatud artefakte kunstiteosteks. Tema enda sõnade järgi pole ta seda kunagi nii mõelnud. Väide, et artefaktile omistatakse kunstiteose staatus kunstimaailma kui institutsiooni
Loomuõiguse kui süsteemi kujundas Samuel Pufendorf (1632-1694). Elulugu S. Pufendorf sündis Saksimaal pastori peres, kus sai range luterliku kasvatuse. Ta õppis Grimma vürstlikus koolis, kus õppetöö toimus Melanchtoni vaadete vaimus. 1650.a. alustas ta Leipzigi ülikoolis teoloogiaõpinguid, kuid pöördus peatselt teiste ainete poole. 1656.a siirdus ta Jena ülikooli, kus tegeles õigusteaduse ja filosoofiaga. 1658.a. sai magistrikraadi, kuid doktoritiitli lükkas tagasi põlgusest akadeemilise tsunfti ja selle skolastiliste meetodite suhtes. Pärast ülikooli lõpetamist töötas Pufendorf Kopenhaagenis Rootsi saadiku juures koduõpetajana. Rootsi-Taani sõja tõttu sattus ta 8 kuuks vanglasse. Taani perioodil valmis ka esimene teos. Selle ilmumise järel valiti ta Heidelbergi professoriks, kus tema jaoks loodi esimene loomu- ja rahvusvahelise õiguse õppetool. 1670.a. siirdus ta Rootsi kuninga kutsel Lundi ülikooli professoriks
annaabi.ee 
