alusel. Elukoolis peab aga iga indiviid oma nisi leidma ja pidevalt uusi teadmisi omandama. Põhiliseks õppimisviisiks saab katseeksitusmeetod. Kui keskkoolis on võimalik õppimatajätmised alati järelvastamistega parandada, siis hiljem sõltub apsude heastamine elu armulikkusest. Annab ta uue võimaluse, on hea, kui mitte, siis tuleb leppida ja alternatiivseid väljapääse leida. Eluülikoolis ei ole lõpudiplomeid, bakalaureuse-, magistri- ega doktorikraade, on vaid iga inimese enda rahulolu ja individuaalsed tundmused. Seega on mul veel väga pikk rada käia. See tee on kindlasti käänuline, kohati künklik, kohati auklik. Veel võib endale lubada vigu, parem on nad aegsalt ära teha, et neist õppida ja omade järeldusteni jõuda. Hiljem nõuab konkurents vaid õigeid otsuseid. Ei öelda asjata, et inimene õpib kogu elu. Inimese ,,mina" on nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa. Hea ongi, et ei saa, sest ideaalses
hiljem veel ka Raadiumi Instituudi direktor (1946. aastal). Ta oli mures suure Orsay’s asuva nukleaarfüüsikakeskuse käimasaamisest, kuna vastutas ise asutuse käekäigu eest. Selle keskuse ehitamist jätkas F. Joliot veel pärast tema surma. Samuti oli Iréne väga huvitatud naiste sotsiaalsetest ja intellektuaalsetest saavutustest, olles naiste õiguseid toetava komitee liige. Ta oli ka mitme välismaal asuva akadeemia ning arvuka hulga teaduslike gruppide liige, omas auväärseid doktorikraade mitmest ülikoolist ning oli Auleegioni ohvitser. [ 8, 9, 10] Iréne Curie-Joliot suri 1956. aastal leukeemiasse. [10] 17 KOKKUVÕTE Marie Curie oli sihikindel kangekaelne naine, kes püüdis alati end ümbritsevaid inimesi aidata. Andeka ja intelligentse inimesena oli ta täielikult teadusele pühendunud, soovides ka teisi sellest huvituma panna. Niisamuti ei väsinud ta
annaabi.ee 
