Ilmselt põgenesid islami eest (Eestis võib-olla metsade vanapaganad need, kes ristimise eest 18. sajandini end varjasid.). Arvatakse, et neil midagi pistmist egiptlastega, nende loomislood sarnased (püha numbrigeomeetria). Arvatavasti ongi sama lugu. Keskne jumal on Amma, kellest sünnib Nommo, kellest sünnivad kaheksa dogonite esivanemat (d. jagavad ennast kaheksasse erinevasse hõimu, millel on erinevad keeled ka). Kaheksa on üldse väga oluline arv. Kaks prantsuse antropoloogi käisid dogoneid uurimas: Marcel Griaule ja Dieterlen. Griaule oli seal kaua ja sai sõbraks nõiaga Ogotemmeli. O. sai teistelt vanematelt loa esoteerilist pärimust jagada. Seni peeti neid väga primitiivseteks. 1948 "Dieu D'eau" on tema välitööpäevik. Esoteerilised lood selles mõttes, et kuigi need puudutasid kogu dogonite jumalate süsteem ja need olid rahvale teada, oli seal ka mingeid salajasemaid lugusid, mida ei tohtinud lihtrahvale rääkida. Tegemist oli
Marcel Griault hakkas korraldama välitöid, viis läbi komplekssekspeditsiooni - välitööst võtavad osa erinevate elualade inimesed (lingvistid, tehnikud, loodusteadlased, antropoloogid jne). Oluline ekspeditsioon oli Dakar-Djibouti kompleksekspeditsioon (1931-33), eesmärk koguda muuseumile esemeid. 3000 eset, 6000 fotot, 1600 m filmi, 1500 lk-d märkmeid. Selle materjali põhjal monteeriti ka filme nt ,,Dogonite maal". Edasi uuriski aastakümneid dogoneid. Hoolimata, et korraldas palju ekspeditsioone, eelistas ise ühe kindla rahva uurimist selleks, et uurida mingit rahvast peab uurija läbima teatud initsiatsiooni mingis kultuuris. Kui II maailmasõda lõppes, et leidnud Rouch kohe tööd ja otsustas minna tagasi Lääne-Aafrikasse (koos Pierre Ponty, Jean Sauvy = Jean Pierjean (artiklite kirjutamiseks ühine kirjaniknimi)). Läbisid ühe jõe Aafrikas, selleks ehitasid paate, parvesid. Lootsid kirjutada artikleid reisist ajakirjadele
annaabi.ee 
