Arvo Pärt ja tema muutused muusikas Arvo Pärti võib pidada väga tuntud ja hinnatud heliloojaks nii Eesti kui ka maailma mastaabis. Juba 14-15 aastaselt suutis ta komponeerida ning tema kohta on öeldud, et ta ,,raputab noote varrukast". Pärt on kirjutanud muusikat nii teatrile kui filmile. Tema muusikaline looming pole aga alati olnud ühesugune. Arvo Pärdi looming jaotatakse kaheks perioodiks. Tema esimese perioodi tööd olid neoklassitsislikus stiilis ning dodekafoonilised. Esimese perioodi näidetena võiks nimetada näiteks ,,Perpetuum mobile", mis on ühtlasi tema tuntuim teos sellest perioodist ning ,,Collage teemal B-A-C-H", mis on kirjutatud ajal, mil Pärt hakkas kasutama kollaazitehnikat (see tähendab, et ühes teoses võib kõlada mitme ajastu muusikastiile). Esimene nimetatutest on haarava kõlaga, alates vaikselt ning muutudes järjest rõhuvamaks. Minu jaoks on see teos
Viimane lõpetatud vokaalsümfooniline partituur. Alban Berg Varajane looming Peateos ooper "Wozzeck". Lähtub ühest juhtmotiivist, mis läbib tervet teost ja millest tuletab ülejäänud teemad. Ta kasutab emotsionaalseid seisundeid iseloomustavaid juhtkõlasid, näiteks hirmuakordid. Ooperi vokaaltehnikat on kolme sorti: tavaline ooperi vokaal, shönbergi kõnelaul ja tavaline kõne. Ta kasutab ka klassikalisi vorme, kuid need on väga peidetud kujul. Dodekafoonilised teosed Esimest korda kasutas "Lüürilises süidis". Ta ei kasuta mitte ainult kromaatilise helirea noote, vaid ka kõiki võimalikke nendevahelisi intervalle. Bergi erilisus on see, et seeria pikkus langeb enamasti kokku teema pikkusega. Võib rääkida 12-helilistest teemadest. Seeriate vahel moodustuvad tertsis või diatoonilised motiivid. Näiteks Viiulikontserdi seeria koosneb neljast meloodilisest duur ja moll kolmkõlast, mis võimaldab kasutada tonaalseid kolmkõlasid ja järgnevusi.
annaabi.ee 
