soomusrongide, soomusautode kolonni, soomusrongide divisjoni tagavarapataljoni ja remontrongide ning soomusrongide kuulipilduja kursusest 20. veebruaril 1919. aastal. Ametlikult kinnitati Soomusrongide Divisjoni ajutised koosseisud sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoneri poolt 10. märtsil 1919. Seoses 3. Diviisi moodustamise ja vägede ümberkorraldamisega Lõunarindel, liideti 27. märtsil 1919 Soomusrongide Divisjoniga veel ka Kuperjanovi partisanide pataljon, Kalevlaste Maleva, Scouts-pataljon ning välisuurtükiväge. Nõnda kujunes Soomusrongide Divisjonist Vabadussõjas midagi eliitväekoondise taolist. 23. augustil 1919 nimetati Soomusrongide Divisjon ümber Soomusrongide Diviisiks. SOOMUSRONGIDE DIVISJON Juhtkond ja organisatsioon 1. divisjoni ülema kt. kapten, Anton Irv, (langes 27. aprillil 1919 Lätimaal Stakelni lähistel) 2. divisjoni ülem, kapten Karl Parts 3
Ta jäigi sinna ja suri 8.j uunil 1968 Bad Windsheimis 91-aastasena. Herbert Brede sündis 25. aprillil 1888 Virumaal Püssi vallas. Ta õppis Peterburi I reaalkoolis, mille löpetas 1907. aastal. Astus siis sama aasta aasta 14.septembril Peterburis asunud Mihhaili suurtükiväekooli, mille löpetas 19. augustil 1910 nooremleitnandina. Teenis järgnevalt 5. Laskursuurtükiväedivisjonis, tõustes 13. septembrist 1912 leitnandiks. I maailmasõjas läks H. Brede koos oma divisjoniga rindele, tõustes mais 1915 alamkapteniks ja 21. oktoobrist 1916 kapteniks. Detsembris 1916 viidi ta üle 100. suurtükiväebrigaadi, kus teenis patareiülemana sõja löpuni. Võitles Saksa ja Austria rindeil, autasustati mitmete vene aumärkidega, muuhulgas Püha Georgi mõõgaga. I maailmasõja lõppedes tuli H. Brede Eestisse, kus Vabadussõja raskete taganemislahingute ajal määrati 16. detsembrist 1918 1. suurtükipolgu 1. divisjoni ülemaks. Sama aasta 1. augustist edutati H
annaabi.ee 
