julgestusgruppi, mis said omale numbrid 181-186 ja kaks üksikkompaniid, nr. 13 ja 17. Viimased allusid vormiliselt vastavalt 183. ja 184. julgestusgrupile. Viimase, 186. julgestusgrupi moodustamine jäi aga pooleli ja lahingutegevuseni see ei jõudnudki. Grupid koosnesid 657. mehest, kellest 57 meest olid staabis ja ülejäänud 600 jagunesid neljaks kompaniiks, igas 150 meest.Administratiivselt allusid grupid tagalaülematele, operatiivselt aga Wehrmachti diviisidele. Julgestusgruppide põhiülesanneteks said raudteede, maanteede ja sõjalis-strateegiliste objektide kaitsmine, sõjavangide valvamine ja metsades peituvate partisanide püüdmine. Julgestusüksustesse astunutega sõlmiti teenistuslepingud üheks aastaks, kuna selle ajaga lootsid sakslased sõja võidukalt lõpetada. Saksa vägede hoogsa edasitungi tulemusena purunesid suured Punaarmee üksused põhiväest eemale ja paljud neist varjasid ennast metsades
kohustatud koheselt naasma väeosadesse, jäeti koju saatmata ajateenijad, kelle teenistusaeg oli lõppenud, mobiliseeriti kogu olemasolev autotransport ja suur osa ka hobutranspordist, raudteed viidi üle sõjaaegsele mobil korraldusele, sept keskpaigas teostati ka vastavad nimetused- sai Ukraina rinne Kiievi sõjaveäringkonnast, Valgevene ringkonnast Valgevene armee. 16.juuni õhtuks oli Poola piiri äärde koondatud 34 diviisi, 17. sept oli poolakatel endal alles vähem diviise. Lisaks diviisidele oli Poolasse sissetungiks valmis 18 tankibrigaadi, rohkem kui 4000 tankiga. Poolakatel oli sõja alguses u 800 tanki. Punaarmee poolel enam kui 3000 sõjalennukit, poolakatel sõja alguses 830, millest suur osa oli hävitatud. Suur jõud marssis ööl vastu 17.sept üle Poola idapiiri, vastutegevus oli üpris nõrk, kohati oli tõsiseid lahinguid ja mõlemad pooled kandsid kaotusi. Punaarmee liikus u 2 nädala jooksul edasi kuni 300 km sügavusele Poola territooriumile, jõudis