Pepler ja Ross on põhjalikult käsitlenud mängu mõju nii konvergentsete kui ka divergentsete ülesannete lahendamisele. Varasemad uurimused on analüüsinud kas divergentset mõtlemist (eelkõige esemete ja mängumaterjali alternatiivseid kasutusviise) või konvergentset mõtlemist (nt keppide ühendamisega seotud uurimused). Pepler ja Ross uurimuse tulemus sarnaneb Sylva jt ning Smith-Duttoni uurimuse tulemustele, mille järgi lapsed, kes mängisid materjaliga divergentsel viisil, olid paindlikumad ja lähenesid leidlikumalt oma ülesannete lahendamisele. Konvergentse ja divergentse mängu võrdlemine näitas ka seda, et konvergentsete mängukogemuste mõju oli spetsiifiline, samal ajal kui divergentsed mängukogemused olid üldisemad, andes võimaluse läheneda probleemile loovalt. Kokkuvõttes võib Pepleri ja Rossi töö põhjal väita, et laste mängul konvergentse ja divergentse
N: võib naelu ja kumme mitmeti kombineerides jõuda naelkummideni. Mõtlemisülesandeid lahendades võib otseselt esemetega manipuleerida. Selline esemeline mõtlemine esineb väikestel lastel ning ahvidel. Peale mõtlemisvormide eristatakse ka mõtlemisliike. Võime rääkida teoreetilisest ja praktilisest mõtlemisest, konkreetsest ja abstraktsest mõtlemisest jne. Mõtlemise tulemuse järgi saab vahet teha konvergentsel e koonduval ja divergentsel e hargneval mõtlemisel. Konvergentset mõtlemist vajavad probleemid, millel on üks lahend matemaatikaülesanded, faktikeskseid teadmisi eeldavad küsimused, intelligentsus-testid. Divergentse mõtlemise puhul aga võib lahendusi olla palju. Loovus on enamasti seotud just divergentse mõtlemisega, sest midagi uut otsides ei saa silmas pidada vaid ühte kindlat lahendust. Mõtlemine kui protsess. Mõtlemise kui protsessi käsitlemisel lähtutakse mõtlemisest kui probleemide lahendamisest
annaabi.ee 
