Lingvistiline teooria tegeleb peamiselt täiesti homogeenses kõnekeskkonnas oleva ideaalse kuulaja-rääkijaga, kes tunneb oma keelt perfektselt ja on mõjustamata sellistest grammatiliselt asja juurde mittekuuluvatest tingimustest nagu mälupiirangud, hajutumine, tähelepanu ja huvi vaheldumine, ja häiretest (juhuslikest või iseloomulikest) oma keeleliste teadmiste kasutamisel tegelikus esituses.). Usa deskriptiivne lingvistika: 1. Yale'i koolkond distributsiooniline analüüsimeetod; rajajaks Bloomfield; kokkupuutepunktid glossemaatikutega; keeleüksuste distributsioon (st kõnevoolus nende koosesinemise võimalusi määratlevad reeglid). Alles pärast keeleüksuste kõigi distributsioonireeglide kindlakstegemist kõnevoolus võimalik koguda objektiivseimat ja täpseimat informatsiooni nende funktsioneerimie kohta süsteemis; esindab formalistlikku meetodit ei arvestata tähenduse kategooriaid.
ka erinevad vasted. Vt Dyvik 1998, 2004, Héja ja Takács 2012. • Terminite tähendusi korpustest praeguste teadmiste põhjal kui- dagi kätte ei saa. Küll aga saab üsna edukalt mõõta tähenduste sarnasusi, lähtudes hüpoteesist, et sarnase tähendusega sõnad esinevad ka ühesuguses tekstilises naabruses. Sellega tegeleb 154 Terminoloogia vektorsemantika ehk distributsiooniline või tõenäosuslik seman- tika (vector, distributional, probabilistic semantics, vt ülevaadet Turney ja Pantel 2010). Kui sõnastiku koostamise protsess ikka veel sisaldab terminoloogi, mitte pole täisautomaatne, siis aitavad sarnaste sõnade (osasünonüümide, kaashüponüümide jms) loendid teda samal viisil kui süstemaatiline terminitöö, lähtudes hüpoteesist, et kokkukuuluvate tähendustega sõnad
annaabi.ee 
