meelelisist asjust ja on harjutud mõtlema ainult materiaalsest. Descartes ütleb, et kõik asjad, mida me tunnetame väga selgelt ja distinktselt, on tõelised, see reegel on ainult seepärast kindle, et Jumal eksisteerib, sest ta on täiuslik olevus, kellest tuleb kõik see, mis meis on. Sellest järeldub, et meie ideed või mõisted, kuna nad on midagi reaalset ja tulevad Jumalast, peavad olema tõelised kõiges selles, mis meis on selget ja distinktset. Meie oleme ebatäiuslikud . Kokkuvõtlikult võib öelda, et inimene ei pea usaldama midagi muud peale oma mõistuse evidentsi, sest mõistus ütleb, et kõigil meie ideedel või mõistetel peab olema mingi tõealus, sest pole võimalik, et täiuslikem ja tõelisim Jumal oleks need meisse sisestanud ilma sellise tõealuseta. Kui Descartese teksti põhjal nõustuda Jumala olemasoluga, siis seljuhul tekitab minus küsimusi,
meie elu üks suur unelm. · Sellest üldistatult ka järeldus me mõtleme, järelikult oleme. Me võime oma teadvuse eksistentsis nii veendunud olla sellepärast, et me seda eksistentsi selgelt ja distinktselt tunnetame. · Meie ideed või mõisted, kuna nad on midagi reaalset ja tulevad Jumalast, peavad olema tõelised kõiges selles, mis neis on selget ja distinktset ning neil kõigil peab olema mingi tõealus, sest pole võimalik, et täiuslikem ja tõelisim Jumal oleks need sisestanud meisse ilma sellise tõealuseta. Kas oleme ärkvel või magame, ei pea me iial usaldama midagi muud, kui ainult oma mõistuse evidentsi. Kuna me pole päris täiuslikud, siis ka kõik meie mõtted ei või olla tõelised, kuid tõde sisaldub pigemini
hing, on asjaolu, et nad ei tõsta oma vaimu iialgi kõrgemale meelelisist asjust, sest nad on harjunud kõike vaatlema ainult kujutlevalt ja kõik, mis pole kujutletav näib neile mittemõistetavana. Mõistuses ei ole midagi, mida kõigepealt ei ole meeltes. Kindel aga on, et meeltes ei ole iialgi ei Jumala ega hinge ideed. Meie ideed või mõisted, kuna nad on midagi reaalset ja tulevad Jumalast, peavad olema tõelised kõiges selles, mis neis on selget ja distinktset ning neil kõigil peab olema mingi tõealus, sest pole võimalik, et täiuslikem ja tõelisim Jumal oleks need sisestanud meisse ilma sellise tõealuseta. Kas oleme ärkvel või magame, ei pea me iial usaldama midagi muud, kui ainult oma mõistuse evidentsi. Kuna me pole päris täiuslikud, siis ka kõik meie mõtted ei või olla tõelised, kuid tõde sisaldub pigemini neis mõtetes, mis meil on ärkvel olles, kui neis, mis meil on unenägudes. 3
annaabi.ee 
