Opositsioonis olevad häälikud ja nendevahelised erinevused on distinktiivsed ehk (sõna) tähendusi eristavad. Sellised häälikud erinevad üksteisest fonoloogiliselt. Keeltes, kus kasutatakse häälikkirja, märgitakse erinevad foneemid tavaliselt eri tähtedega. Minimaalpaaride kasutamine keele foneetiliste opositsioonide leidmiseks eeldab sõnade tähenduste tundmist minim erinevad sõnad peavad olema eritähenduslikud. Foneemid sõltuvad distinktiivsetest häälikuerinevustest. Täiendav jaotumine ja samasse foneemi kuulumine Kui kahe häälikuga ei leidu ühtegi minimaalpaari ja kumbki esineb vaid sellises ümbruses, kus teine ei esine, on häälikud täiendavas jaotumises ehk komplementaarses distributsioonis. Kui häälikud on ka foneetiliselt sarnased, on nad sama foneemi esindajad ehk allofoonid. Häälikute erinevus on siis keele häälikusüsteemi seisukohalt liiane ehk redundantne. (rog vana).
• hinnangud (HEA, HALB)
• omadused (SUUR, VÄIKE)
• aeg (ENNE, PÄRAST, KUI)
• substantsi väljendajad (MINA, KEEGI, MISKI, INIMENE)
• Seemanalüüs – lähtub sõnatähenduste vähimateks universaalseteks tunnusteks lahutatavuse ideest
(sõltuvalt teooriast on neile vähimatele tähendusosistele antud erinevaid nimetusi: marker, noeem,
seem).
• Ka klassikalised strukturalistid (Praha fonoloogiakoolkond) lähtusid distinktiivsetest tunnustest.
• Seem on seega universaalne, üldistav ja ühetähenduslik tähenduskomponent.
• Nt. naisteadlane:
annaabi.ee 
