ekstravertideks, autoritaarseteks ja egalitaarseteks, apollonlikeks ja dionüüsilikeks tüüpideks, on igaühel meist olemas hulk õpitud käitumisnorme, muuhulgas ka situatsioonilisi. Situatsiooniline isikupära tuleb välja sellest, kuidas me reageerime intiimsetele, isiklikele, sotsiaalsetele või ühiskondlikele toimingutele. Näiteks on mõned inimesed väga kohmakad sotsiaalses suhtluses, nad rikuvad sageli sotsiaalsele suhtlusele vajalikke distantsinorme, põhjustades nii ebamugavustunnet suhtluskaaslases. Teistel jällegi on probleeme käitumisega intiimsetes ja personaalsetes tsoonides, kuna nende nö. “isiklik mull” on tavapärasest suurem ning nad ei suuda taluda kaasinimeste lähedust. Enamasti inimesed ei teadvusta endale neid protsesse, mis tingivad ühe või teise distantsivaliku eri situatsioonides. Tajume küll, kas kaasinimene on (liiga) lähedal või kaugel,
Silma vaatamine on ebameeldiv, kuna see on põhikanal minu ja maailma vahel üldse ning teise silmadest võib midagi välja lugeda. ÜLESANNE: mine kohvikusse, võta kapsasupp ette ja vaadata kohvikust üks partner ja hakata talle silma vaatama ja kogu aeg vaadata. Tuleb registreerida (meelde jätta või kirja panna), mida ta teeb ja mis juhtub ning mis aja jooksul. VÕI liftis olles minna teise inimese kõrvale ja panna käsi õlale /rikkuda distantsinorme). Füüsiline kontakt ja silmavaade toimivad tervikuna. Kui üks on liiga tugev, siis teist vähendatakse. Nt trollis olla üksteisele väga lähedal aga see-eest ei vaadata silma. Distants erineb kultuuriti seetõttu, et lõuna pool on rohkem inimesi ja nad on sunnitud tihedalt koos elama, põhja pool aga mitte. Orientatsioon Orientatsioon inimeste asend üksteise suhtes. Varieerub näost näkku situatsioonist selga selja vastu olukorrani.
annaabi.ee 
