Vanakreeka muusikateooria käsitleb helisid selgeis seoseis arvudega ja arvatakse, et esimesena fikseeris helisüsteemi matemaatilised suhted Pythagoras. Pythagoras käsitles muusikat matemaatiliselt, tema teooria kohaselt allusid muusikahelid ja kosmos samadele arvsuhetele. Intervallide kirjeldamiseks kasutati täisarve. Kuid see matemaatiliselt korrastatud süsteem käis vastu loodusseadustele - terts (3 astet) ja sekst (6 astet) osutusid väga halva kõlaga dissonantsideks. Alles J.S.Bach suutis leida mõistliku kompromissi. Platon kaitses muusikas Pythagorase korrastatust, kritiseeris meelelisust ja subjektiivsust. Oma teostes tõhustas Platon muusika kasvatuslikku mõju. Aristoteles eristas “kombelist” ja “meelelist” muusikat ning omistas esimesena suurt tähendust esteetilistele väärtustele. Aristoxenos, üks tähtsamaid vanakreeka muusikaõpetlasi, koondas helilaadid ja rütmiõpetuse täiuslikult ratsionaalseks süsteemiks
seisukohti. Vanakreeka muusikateooria käsitleb helisid selgeis seoseis arvudega ja arvatakse, et esimesena fikseeris helisüsteemi matemaatilised suhted Pythagoras. Pythagoras käsitles muusikat matemaatiliselt, tema teooria kohaselt allusid muusikahelid ja kosmos samadele arvsuhetele. Intervallide kirjeldamiseks kasutati täisarve. Kuid see matemaatiliselt korrastatud süsteem käis vastu loodusseadustele - terts (3 astet) ja sekst (6 astet) osutusid väga halva kõlaga dissonantsideks. Alles J.S.Bach suutis leida mõistliku kompromissi. Platon kaitses muusikas Pythagorase korrastatust, kritiseeris meelelisust ja subjektiivsust. Oma teostes tõhustas Platon muusika kasvatuslikku mõju. Aristoteles eristas "kombelist" ja "meelelist" muusikat ning omistas esimesena suurt tähendust esteetilistele väärtustele. Aristoxenos, üks tähtsamaid vanakreeka muusikaõpetlasi, koondas helilaadid ja rütmiõpetuse täiuslikult ratsionaalseks süsteemiks. Kuid vaatamata sellele
dissonantside kasutamise kord. (lk. 94-95) 15.sajandi algul, inglaste jaoks Saja-aastase sõja kõige võidukamal perioodil, tegutses Põhja Prantsusmaal palju inglise muusikuid. Inglise ja prantsuse muusikatraditsioonid mõjutasid tugevasti kogu renessansiajastu muusikat. Inglise mitmehäälsust iseloomustas juba keskajal laulmine terts- ja sekstintervallides, mida tol perioodil mandril ei kohta ning mida üldiselt dissonantsideks peeti. Sellest kujunes uus kirjaviis faux bourdon, kus saatehääl liikus viisihäälega paralleelsetes sekstides. Kuna selliseid kooskõlasid polnud varem kuuldud, sai sellise bassihääle nimeks faux bourdon (vale bass). Ka esimesed muusikateoreetikud, kes tertsi ja seksti konsonantsideks tunnistasid, olid inglased. Uued värsked kooskõlad tõid kaasa uue kirjaviisi liikumise peamiselt paralleelsetes sekstakordides . See polnud tollase muusikateooria seisukohalt aga lubatud
Dunstable dissonantside kasutamise kord. 15.sajandi algul, inglaste jaoks Saja-aastase sõja kõige võidukamal perioodil, tegutses Põhja Prantsusmaal palju inglise muusikuid. Inglise ja prantsuse muusikatraditsioonid mõjutasid tugevasti kogu renessansiajastu muusikat. Inglise mitmehäälsust iseloomustas juba keskajal laulmine terts- ja sekstintervallides, mida tol perioodil mandril ei kohta ning mida üldiselt dissonantsideks peeti. Sellest kujunes uus kirjaviis faux bourdon, kus saatehääl liikus viisihäälega paralleelsetes sekstides. Kuna selliseid kooskõlasid polnud varem kuuldud, sai sellise bassihääle nimeks faux bourdon (vale bass). Ka esimesed muusikateoreetikud, kes tertsi ja seksti konsonantsideks tunnistasid, olid inglased. Uued värsked kooskõlad tõid kaasa uue kirjaviisi liikumise peamiselt paralleelsetes sekstakordides. See polnud tollase muusikateooria seisukohalt aga lubatud
annaabi.ee 
