26.loeng- 14.mai 4.Vastupanu režiimile Teisitimõtlemine e dissidentlus- olemasoleva režiimi muutmine „inimnäolisemaks“. Dissidentlus oli avalik võimu vastane liikumine 60.-80ndatel NL-s, mis ühendas endas erineva kultuurilise, religioosse jne taustaga inimesi, kelle eesmärgiks polnud kehtiva korra kukutamine, vaid pol võimu survestamine, et riigis jälgitaks kehtivaid seadusi, rahvusvahelisi leppeid ning inim- ja kodanikuõigusi. Dissidentlust võrreldes Eesti vastupanuga- pole päris kattuvad mõisted, sageli ka ENSV puhul kasutatakse 60.-80ndate puhul mõistet dissidendid. Laiemalt mõeldes üldiselt režiimivastase võitlusena käsitledes võib ka nii nimetada, sügavuti minnes pole päris üks-üheses vastavuses. Eestis, Lätis, Leedus tollane vastupanu oli suunatud mitte režiimi inimnäoliseks muutmisele, vaid eelkõige NL korra kukutamisele.
Tekivad ka sõltumatud mässajad. Masenduse mäss - edasipürgiv mäss, samas on kukkunud seinad ette, teatavad piirid, masendus tekkinud, sellest hoolimata toimub mäss. Protsess, mis mõjub peaga vastu seina jooksmisena. 60ndate lõpus tekivad käsikirjalised almanahid. Nende teke 67ndast aasast 77ni. Koondavad noori autoreid. Almanahi staatus ebamäärane. "Hees" "Marm" - mässumeelsus. Esialgu vähemalt ei ole palju poliitilist dissidentlust. Mida aeg edasi, seda rohkem poliitilist värki tuleb. Tuevad tagasilöögid ja karitused. Jõuga pannakse laine kinni. 68. aasta on märgitud eraldi ka Eesti kirjanduses eksistentsalismipoleemikana. Enne Praha sündmusi, läheb lahti sellest, et parteikriitika hakkab ründama noort proosat. Valtoni novellikogu "Kaheksa jaapanlannat" kriitika alla ka Mati Unt. Ta pääseb sealt, Valton saab põhihoobi. See on päris poleemika. Üks arvab üht, teine teist jne
annaabi.ee 
