Armstrong väidab, et võib tunnustada koondamise teooriat(tõepredikaatide semantika vms), aga vastavusteooria on ontoloogilisel tasemel ütleb, et kuna tõed vajavad tõetagajat, siis on maailmas midagi, mis vastaks neile tõestele väidetele. Tõe maksimaalne teooria ütleb, et kõik propositsioonid on tehtud tõeseks läbi millegi siit maailmast, mõned mitte-propositsioonilised asjad või nende kogumid jne. Iga propositsiooni tüüp, igalt diskursuselt peab leidma sobiva tõetagaja. Armstrong toob sisse laiendused tingimuslikust tõest, modaalsetest tõdedest, tõed minevikust-tulevikust ja ka matemaatilised tõed. Tema juhtum lasub edukalt näidatud tõetagaja teoorial kõikidel nendel laiendtustel. Aga ka näitab, et pole muid olulisi diskursusi väljaspool tema kaalutlusi ja et poleks olemas neil tõetagajat. Ta leiab, et tõetagaja teooria on vajalik, et anda nii tõe päris definitsioon kui ka tõe nominaalne definitsioon
Keelelis-rütmiline. Ei ole võimalik hinnata semiootika tähendust -- tal pole tähistamiskõlbulikke üksusi, mis oleks lokaliseeritavad. Genoteksti tasand. Öelda, et keel on praktika, tähendabki mõista, kuidas semiootika surve all nihestub sümboolika ja temaga koos ka tähendus. Et ärgitada tähenduse suhtes heterogeenset semiootikat nihestama seda sümboolset tähendust, mida subjekt on harjunud pidama omaks, peab kõneleva subjekti diskursus saama tõuke mõne "teise" diskursuselt. Intertekstuaalsus. Märgiliste elementide ülekanne ühest märgisüsteemist teise, millega käib kaasas tähenduste transformeerimine. Krull. Luule tähistatav viitab teistele diskursiivsetele tähistatavatele, nii et luule lausungis saavad loetavaks paljud teised diskursused. Nõnda luuakse luule tähistatava ümber keerukas tekstuaalne ruum, mille elemendid on hõlpsasti rakendatavad konkreetses luuletekstis. Nimetame seda edaspidi intertekstuaalseks ruumiks
annaabi.ee 
