sus, parlament) võimalik mõjutada prokuratuuris tehtavaid otsuseid. Põhiline prokuratuuri välise sõltuma- tuse element on keeld anda prokuratuurile eksternseid juhiseid konkreetsetes kriminaalasjades. Prokurör tegutseb küll avalikes huvides, seda ei tohi aga segi ajada nende asjadega, mis avalikkust või selle mõnda sektorit huvitavad. Seejuures on prokuröri otsustused valdavalt diskretsioonilised*33 ning eeldavad oluliste asjaolude esiletoomist, nende erapooletut ja sõltumatut hindamist. Paratamatult kaasneb sellega risk, et mingid huvigrupid ei pea prokuröri otsustust õigeks ja põhjendatuks. Rahvusvahelise Proku- röride Assotsiatsiooni endine president Nicholas Cowdery on öelnud, et prokuröri eesmärk ei ole olla popu- laarne: meeldida menetluse osapoolele, valitsusele, meediale, sotsiaalsele grupile või üksikisikule.*34 Pro-
Obiter dictum-normid ei tule kontinentaalses õigussüsteemis põhimõttelises plaanis üldse arvesse, sest nad võivad kergesti muutuda voluntaristliku suvaõiguse allikaks. Küll aga oli sellistel "glossadel" kui ka suulistel juhenditel (nn telefoniõigus), mida tegid sotsialistlikus ühiskonnas ainuvalitseva partei või temast sõltuvate võimuorganite funktsionäärid, tihti määrav tähendus menetluses olevates kohtuasjades (nt tõkendite osas, kvalifikatsioon). Suvalised ehk diskretsioonilised õigusaktid (-normid) on sellised, mille objekt või teostamise kord määratletakse ametnike enese vaba tahte ehk suva alusel; suvatud ehk diskretsioonivabad õigusaktid (- normid) on eelmiste vastand. Nende reguleerimise objekt ja teostamise kord on õigusaktides (nt seadus; määrus) juba eelnevalt kindlalt määratletud ehk pädevusena sätestatud. Kaasaegses olustikus võib näiteks kohtuistungite protokollides sisalduvatel kohtu liikme
annaabi.ee 
