1838. a. tõmbas Verdi partituuri viimase taktijoone. Barezzi vaikses majas veedetud aeg ning loomingust ja muusikaavalikkusest tagasitõmbumine ei suutnud Verdi rõhutust millegagi leevendada. Kõik tundus olevat sedavõrd troostitu ja mõttetu, et ta ka Milaanosse naasnult lihtsalt oleskles ning hukutavale apaatiale üha rohkem alla vandus. On täiesti mõistetav, et taolise kergusega ooperi kirjutamine ei laabunud. Partituur nõudis hiiglaslikku pingutust, enne kui ta teatri dirigendipuldile jõudis. Looming: Ooperid: 1839: "Oberto, krahv di Bonifacio" ("Oberto, Conte di San Bonifacio") 1840: "Kuningas üheks tunniks" ("Un giorno di regno") 1842: "Nabucco" 1843: "Lombardlased Esimeses Ristisõjas" ("I lombardi alla prima crociata") 1843: "Ernani" 1844: "Kaks Foscarit" ("I due foscari") 1845: "Jeanne d'Arc ehk Orleansi neitsi" ("Giovanna d'Arco) 1845: "Alzira" 1846: " Attila" 1847: "Macbeth" 1847: "Röövlid" ("I masnadieri") 1847: "Jeruusalemm" ("Jerusalem", 2
" Nende sõnadega pistis ta vihiku minu kuuetaskusse, haaras mind õlast ja mitte ei lükanud mind toast välja, vaid lõi ukse mu nina ees kinni ning keeras selle seestpoolt lukku. Mida teha? Pöördusin "Nabuccoga" koju tagasi. Täna see värss, homme too, siin üks noot, seal terve fraas nii tekkis ajapikku kogu ooper. On täiesti mõistetav, et taolise kergusega ooperi kirjutamine ei laabunud. Partituur nõudis hiiglaslikku pingutust, enne kui ta teatri dirigendipuldile jõudis. Algasid proovid. Ooperi dramaatilisel tihendamisel veendus Verdi, et tegevustikku hajutavas armastusduetis puudub piiblipärane suursugusus, ning ta otsustas dueti asendada stseeniga, milles Zaccarias kuulutab ette Baabüloni hukkumist. Solera laiskust ja kergemeelust hästi tundes lukustas Verdi libretisti oma tuppa, ulatas talle piibli ning lubas ta alles siis vabastada, kui ennustuse sõnad laual on. Solera vihastas, kirus Verdit maapõhja, ent veerand tundi hiljem oli tekst valmis
annaabi.ee 
