konkreetse majandusharu juhtorganitega). Kommunistlik partei, mis oli kogu aeg võrdlemisi otseselt majandust juhtinud, kaotas oma mõju ja sisuliselt likvideerus hoopis. Tekkis olukord, kus piltlikult öeldes “direktori ja jumala vahel polnud kedagi” (kujutage endale korraks ette olukorda, et praegu kaoksid ettevõtete nõukogud ja omanikest poleks midagi kuulda. Järele jääksid vaid ettevõtete juhatused). Direktoritele selline situatsioon hirmsasti meeldis ja nad hakkasid käituma omanikena. Tavaliselt tegutsesid nad aga isiklikes huvides, mitte riigi huvides. Riigi vara kanditi eraettevõtetesse. Tolleaegsete nn riiklike aktsiaseltside juhatused ja riigiettevõtete haldusnõukogud ei töötanud kuigi efektiivselt. Riik ei suutnud endale kuuluvate ettevõtete direktoreid korrale kutsuda ja nägi tekkinud
/.../ Paljud heliloojad tegid sellest oma järeldused, mida aastate möödumisel võime tagant järele muusika labastamise asemel vaadelda kui helikunsti rikastamist”. Arutluse lõpetab ta olulise järeldusega: “Kerge muusika – temast üht peatükki kuulda ja mõista, tähendab tunda, kui raskekaalulised võivad olla kergedki asjad.” Artikli viimane lause aga on aktuaalne täna- päevalgi: “Targalt juhtivale kasvatusteadusele, mõistlikule ringhäälingupoliitikale, lava- direktoritele ja filmitootlejatele pole jäetud väike osa vastutusest, kas kerge muusika kujuneb hädavajalikuks, rõõmustavaks ja ergutavaks täienduseks meie kunsti tervikus, või /.../ degenereerub kultuuri hävitavaks katkuks”. Kahjuks ei tekitanud see artikkel meie ajakirjan- duses mingisugustki diskussiooni. Kuna enamikust teadaolevatest ajakirjanduses ilmunud džässiteemalistest artiklitest on käesolevas töös juba korduvalt juttu olnud, neil siin pikemalt ei peatuta. Konstateerigem vaid,
annaabi.ee 
