Kuid see võib olla noorest vanusest tingitud, kuna enamik publikust tänas pärast etenduse lõppu näitlejaid püsti seistes. Rollidest jäi enim meelde Andres Raagi mängitud Rebrotjossov etenduse nimiloos ehk "Maailmale nähtamatutes pisarates". Ta suutis mängida joobes meest niivõrd hästi, et see ei muutunud labaseks, kuid kirjeldas ideaalselt alkoholiga liialdavaid tänapäeva mehi. Kehakeelega väljendas oma tegelaskuju kõige paremini Andrus Vaarik „Diplomaadis“. Ta pidi edastama lesele naise surmateate, kuid suutis selle väga korralikult sassi ajada. Ideaalselt edastas ta oma emotsioone kehakeele kaudu. Muusikal oli etenduses väike roll, kuid seda kasutati ühes lühijutus. Sama muusikat kasutati ka enne iga uue lühijutu algust. Valguskujundusega tegelenud Priidu Adlas sai oma tööga ideaalselt hakkama, kuna valgustus tõi esile laval toimunud olulised hetked.
EESTLASTE KAOTUSE PÕHJUSED : · Eestlastel puudusid kindlad liitlased, liit venelastega polnud järjepidev · Vaenlasel oli sõjaline ülekaal(paremini relvastatud, kutselised sõjamehed) · Maakondade omavaheline koostöö oli nõrk riikluse puudumise tõttu ; eestlased alistati maakondade kaupa · Eestlastel tuli võidelda mitme vaenlasega- sakslased,taanlased,rootslased, venelased · Vaenlaste sõjajõud said pidevalt täiendust · Vaenlased olid head diplomaadis, suutsid hankida endaleliitlasi ja kasutasid ära kohalike rahvaste ja maakondade omavahelisi tülisid · Paarikümneaastane sõda ja rüüstamine kurnas eesltased majanduslikult välja 1227 a loetakse muistse vabadusevõitluse sümboolseks lõpuks, kuigi sõda kristlaste ja eestlaste vahel jätkus periooditi veel aastakümneid
L.Heusleriga oldi ühel arvamisel, et eepose looja on Spiilmann. Heusler möönis, et tavaliselt haritum, lugenud ja kirjaoskaja, ning põhjendas oma väidet, näitades, et autor pole päris kodus õukondlik- rüütelikkus miljöös. Boor, vastupidi, kinnitab, et ,,Nibelungide " autor on õukondliku elulaadiga tuttav ja oletab autoriks rüütliseisusesse kuuluvat isikut. Tõsi on see, et pigem näevad nad autorist õukondlases, haldusametnikes või diplomaadis kui preestris. Nii või teisiti, oletused autori ümber jäävad spekulatsioonideks. Igal juhul oli ta haritud mees, kes hästi tundis oma aja eepilist luulet, nii hästi suulist kui ka kirjanduslikku. Ennekõike tuleb aga kinnitada tema andekust, mille otseseks tõendiks on võimas lugulaul, keskaja kirjanduse vägemamaid mälestisi. Tema töö ulatust näitab juba pelk loend, sest ta ühendas kaks iseseisvat kangelaslugu, andis neile ühtse vormi, sobitas
annaabi.ee 
