tõtt tahan ma rääkida“ (207). Sokrates peab alustuseks oma tavapärasel moel dialoogi Agathoniga, kus jõutakse järeldusele, et a) armastus on kellegi vastu; b) armastuses ihaldatakse seda, mis puudub (siia alla käib ka oma praeguse seisundi säilitamine tulevikus, sest see tulevane seisund on just nimelt praegu puudu); c) armastuses ihaldatakse ilusat ja head, mis järelikult on puudu. Seejärel toimub ümberlülitus inimlikult dialoogilt Agathoniga jumalikule dialoogile mantineialanna Diotimaga[3], kus Sokrates ise asub õpilase ja vastaja positsioonile ning Diotima on õpetaja ja küsija positsioonis. Esiteks leiavad nad, et Eros pole ei jumal ega inimene, vaid midagi vahepealset, „võimas daimon“ (213). Eros on jumalate ja inimeste vahendaja, kes omandab lausa kosmoloogilise tähtsuse: „et ta asub keskel, täidab ta nende vahel asuva ruumi, nii et universumi ühendab seesmine side“ (213)[4]. Tänu sellistele daimonitele-vahendajatele ongi võimalik ennustamine (manteia)[5].
täielikult vabaneda, kuid on võimalik armastada seda, mis meid ei orjasta. Iga kõneleja pidusöögil kõneleb Erose ülistamiseks, kõik räägivad oma isiklikust kogemusest, ainult Sokrates näeb üldist pilti. Sokratese kõne - esitab alguses Agathonile küsimusi, mille tulemusena jõutakse ühiselt arvamuseni, et armastatakse ja ihaldatakse seda, mis endal puudub, seega ei saa Eros ise ilus olla, kuna ta armastab kauneid asju. Ülejäänud kõne ehitab üles ammusele vestlusele Diotimaga. Kui ei ole ilus, ei tähenda kohe, et on inetu, kui ei ole hea, ei pruugi kohe halb olla Eros on midagi vahepealset. Ta on jumala ja inimese vahepealne olend daimon. Jumalad ise ei puutu inimestega kokku, kogu suhtlus toimub daimonite kaudu. Armastus on üldiselt mingisuguse õnne ja hüve ihaldus, ent nende kohta, kes tegelevad armastuse teiste liikidega(rahajaht, tarkuse armastus jne) ei öelda, et nad armastavad või on armunud. Kõik inimesed on rasedad kas kehalt või
annaabi.ee 
