nõrgenemist. I saj pKr vallutati suur osa Suurbritanniast. Traianuse valitsusajal saavutas Rooma impeerium oma võimsuse haripunkti. Vallutati Daakia (tp Rumeenia) ja Mesopotaamia. Riigi põhjapiir kulges mööda Reini ja Doonau jõge. Rooma riik tagas kogu oma territooriumil rahu ja julgeoleku nn Rooma rahuga. II saj lõpul hakkasid piire ründama välisvaenlased ja algasid kodusõjad. 284-476 pKr hiline keisririigi ehk dominaadi periood. Õnnestus Diocletianusel absoluutse ja avaliku sõjalise diktatuuri kehtestamisega. Esialgu aristokraatia ülemvõimu kindlustada. Diocletianuse (284-305) ajal (Diocletianus oli sündinud Illüürias, kerkis troonile armee abil) viidi läbi administratiivsed, sõjalised ja majanduslikud reformid, mis pikendasid riigi eksistentsi sajandi võrra. Administratiivselt jagati riik 2 ossa: Ida-Lääs. Itaalia kaotas lõplikult oma prii seisundi impeeriumi keskusena
Alates Septimus Severusest (193-211) valitseb sõjaline diktatuur ning alates aastast 235 on Rooma riik sügavas kriisis. Rooma kaotab oma tähenduse ka pealinnana, sest keiser on pidevalt lahinguväljal. Kuigi printsipaadi ajal oli õigusteaduse õitseaeg, mõjutasid poliitilised kriisis ning üldine kultuuriline allakäik ka õigusteadust, mis käis printsipaadi lõpupoole samuti alla. Dominaadi ehk absoluutse monarhia aeg (284-565) Diocletianusel (284-305) õnnestus riiki taas rahu tuua ja rajada uus riigikord. Uus riigikord ei püüa enam säilitada vabariiklikke traditsioone, mis legitimeerisid printsepsi, vaid nimetaski end keiseriks (isandaks) ja jumalaks: dominus et deus. Dominus’est tuleneb ka dominaadi nimetus ja keisril oli ning ta näitas ka välja kogu absolutistlikku (või ka idamaadele omast) võimutäiust. Idamaadest võetigi eeskuju dominaadi riigikorralduses ning alamate seisundis. Keisri võimutäiust väljendas ka
annaabi.ee 
