2009. Aastal andis ta välja ''Videviku'', mis on väga kuulus noorte seas. Esimesi luulekatsetusi tegi juba algkooli ajal, tõsisem harrastus jääb 1950ndate lõpupoole. Hando Runnel ise on öelnud : "Kirjanikuks saamise mõte sündis mul üsna varakult, olin seitsme- kaheksa-aastane, käisin teises klassis, juba siis mõtlesin sellest tõsiselt. [...] Kirjutasin oma esimesed luuleread algkooliklassides, sihipäraselt kirjutama ja harjutama hakkasin kahekümneselt. [...] Nood olid diletandi värsid. Ma olin värsse kirjutav külapoiss või põllumees või asjaarmastaja. [...] Kui olin saanud paari värsiraamatu autoriks, tundsin, et tegelikult peaks vist kõik olema üks: sinu luule ongi su elu, su elu ongi su luule."Runneli luules on tähtsal kohal armastus ja huumor. Armastuses leiab ta tugeandvat headust, sellel põhineb luuletaja inimese sisemine tasakaal. Murranguks kirjaniku luuleteel sai kogu ''Punaste õhtute purpur''
Õppis Jalgsema, Ambla, Järva-Jaani, Tartu ja Paide koolides. Esimesi luulekatsetusi tegi juba algkooli ajal, tõsisem harrastus jääb 1950ndate lõpupoole. Ise on Runnel enese kohta öelnud: "Kirjanikuks saamise mõte sündis mul üsna varakult, olin seitsme- kaheksa-aastane, käisin teises klassis, juba siis mõtlesin sellest tõsiselt. [...] Kirjutasin oma esimesed luuleread algkooliklassides, sihipäraselt kirjutama ja harjutama hakkasin kahekümneselt. [...] Nood olid diletandi värsid. Ma olin värsse kirjutav külapoiss või põllumees või asjaarmastaja. [...] Kui olin saanud paari värsiraamatu autoriks, tundsin, et tegelikult peaks vist kõik olema üks: sinu luule ongi su elu, su elu ongi su luule." Töötas kodukolhoosis ja õppis samal ajal, aastail 1957-1962, Eesti Põllumajanduse Akadeemias agronoomiat. Kõrgkool jäi aga lõpetamata, sest kirjanduslikud huvid viisid Runneli tööle ajakirja Looming toimetusse, kus töötas 1966-1971. 1971
ja trükiks ettevalmistamist. Oli vabade kunstide professor TÜ-s 1992-93. LOOMING: Esimesi luulekatsetusi tegi juba algkooli ajal, tõsisem harrastus jääb 1950ndate lõpupoole. ...“Kirjanikuks saamise mõte sündis mul üsna varakult, olin seitsme- kaheksa- aastane, käisin teises klassis, juba siis mõtlesin sellest tõsiselt. […] Kirjutasin oma esimesed luuleread algkooliklassides, sihipäraselt kirjutama ja harjutama hakkasin kahekümneselt. […] Nood olid diletandi värsid. Ma olin värsse kirjutav külapoiss või põllumees või asjaarmastaja. […] Kui olin saanud paari värsiraamatu autoriks, tundsin, et tegelikult peaks vist kõik olema üks: sinu luule ongi su elu, su elu ongi su luule.“ Hando Runneli luulet on ilmunud jätkuvalt nii perioodikas kui luulekogudes. „Luuletajana põhimõttelist tähelepanu pööranud luuletekstide lauldavusele (s.t. ka mõningasele rahvalikkusele). Oluline osa tundelises luules on kaduva küla (kaduva kodu) motiiv
Õppis Jalgsema, Ambla, Järva-Jaani, Tartu ja Paide koolides. Esimesi luulekatsetusi tegi juba algkooli ajal, tõsisem harrastus jääb 1950ndate lõpupoole. Ise on Runnel enese kohta öelnud: "Kirjanikuks saamise mõte sündis mul üsna varakult, olin seitsme- kaheksa-aastane, käisin teises klassis, juba siis mõtlesin sellest tõsiselt. [...] Kirjutasin oma esimesed luuleread algkooliklassides, sihipäraselt kirjutama ja harjutama hakkasin kahekümneselt. [...] Nood olid diletandi värsid. Ma olin värsse kirjutav külapoiss või põllumees või asjaarmastaja. [...] Kui olin saanud paari värsiraamatu autoriks, tundsin, et tegelikult peaks vist kõik olema üks: sinu luule ongi su elu, su elu ongi su luule." Töötas kodukolhoosis ja õppis samal ajal, aastail 1957-1962, Eesti Põllumajanduse Akadeemias agronoomiat. Kõrgkool jäi aga lõpetamata, sest kirjanduslikud huvid viisid Runneli tööle ajakirja Looming toimetusse, kus töötas 1966-1971. 1971
sajandi keskel Medmanhami frantsiskaani sir Francis Dashwood'i Ordu näol, mida rahvasuu nimetas Põrgutule Klubiks. Tühistanud eelnevate sajandite missadel kasutatud vere, soolikad ja beebirasvast küünlad, juhtis sir Francis paljusid tollel perioodil teistele eeskujuks olevaid värvikaid ja ohutuid psühhodraama vorme. On olemas huvitav kõrvaljoon, mis puudutab sir Francist, ja mis pakub vihje Põrgutule Klubi atmosfääri kohta, nimelt grupp nimega Diletandi Klubi, mille asutajaks ta oli. 19. sajandil toovad valged maagid oma jõuetute katsetega teha musta maagiat satanismisse suured muudatused. See oli satanismi jaoks väga paradoksaalne aeg, mil kirjanikud Baudelaire ja Huysmans jt, kes hoolimata silmaga märgatavast kinnisideest kurja vastu, paistsid välja päris paid poisid. Kurat ilmutas rahvale oma luciferlikku olemust ning kujunes järk järgult mingiks perekonnatuttavast härrasmehe tüübiks. See oli selliste tumedate
annaabi.ee 
