digitaaldokumendi kohta - dokument on mistahes teabekandjale jäädvustatud teave, mis on loodud või saadud asutuse või isiku tegevuse käigus ning mille sisu, vorm ja struktuur on küllaldane faktide või tegevuse tõestamiseks. Sellele lisaks saab digitaaldokumendi definitsiooni täpsustada, rõhutades tema erinevusi traditsioonilisest paberdokumendist. Rahvusarhiiv defineerib digitaalarhiivinduse strateegias digitaaldokumenti kui elektrooniliste seadmete abil loodud ning andmekandjale talletatud dokumenti, mis erineb paber- või analoogkandjal dokumendist selle poolest, et seda saab jaotada kolmeks iseseisvaks osaks: 1. bitijada andmekandjal; 2. vorming, mis moodustub bitijada esitus-, struktureerimis- ja paigutusviisist; 3. teave, millel on teabe- ja tõestusväärtus: sisu tõestab fakte ja tegevust; kontekst seostab dokumenti looja tegevuse, asjaajamistoimingute, metaandmete ning teiste dokumentidega.
on silmaga nähtavad tunnused ja omadused. [1] Digitaaldokumendi füüsilised omadused on paberdokumendiga võrreldes teistsugused: digitaaldokument ei ole inimese jaoks vahetult loetav dokumendi lugemiseks ja mõistmiseks on vaja arvutit ja tarkvara, mis esitavad andmekandjale salvestatud binaarses koodis sümbolid inimeselearusaadavate tähtedena digitaalse dokumendi sisu ei ole kinnistatud ühe andmekandja külge digitaaldokumenti on lihtne kopeerida ja ümber salvestada teisele andmekandjale ilma dokumenti või selle sisu muutmata; dokumendi taasesitamine erineva tarkvara vahendusel võib muuta dokumendi visuaalset "väljanägemist" või isegi struktuuri; dokumendi enda füüsiline struktuur on rohkem seotud digitaaldokumendi loomiseks kasutatud tarkvara ja failivorminguga kui ekraanil nähtava pildiga (nt. tekstiosade paigutusega leheküljel);
annaabi.ee 
