kasutatakse liikide eristamiseks. Paljunevad põhiliselt pooldudes. Pruunvetikaid on 1500 liiki, peaaegu kõik merevees. Nii mikro- kui makroskoopilisi. Kõige suuremad kuni 60m, 300kg. Tänu pigmendile(fukoksantiin) saavad fotosünteesida veel 20-30 m sügavusel. Eestis tuntuim põisadru, kasutatakse väetisena. Hiinas ja Jaapani köögis kasutatakse lehtadrut(merikapsas) köögiviljana. Sisaldavad ka teisi pigmente ja joodi. Suguline paljunemine, esineb ka sugude eristumist. Esineb kudede diferentseeumise algeid. Puhtama vee korral rannas adruvallid, rohevetikad muutuvad meres valdavaks alles märgatava reistuse korral. Punavetikad on enamasti soolases vees, merepõhjas kuni 200 m sügavuses. Umbes 500 liiki. Mõned võivad olla ka maismaal, näiteks mägedes. Enamus hulkraksed, sisaldavad klorofülli rohelist varjavaid punaseid pigmente, mis aitavad fotosünteesida nõrgas valguses. Eestis kasutatakse agarikust agarit, mida tarretava ainena kasutatakse näiteks
organismi rakkudes. Munarakk hakkab jagunema, tekib embrüo, mille kõik rakud sisaldavad võõrast geeni. Hiirel sünnivad järglased ja üks neist sisaldab oma kõikides rakkudes võõrast järjestust. Teine võimalus. Väga varajase embrüo puhul räägime moorula staadiumist, kus kõik selle embrüo rakud on samaväärsed, ei ole defineeritud millise koe rakud neist saavad. Esimese diferentseeumise sündmus on blastotsüsti moodustumine, kus on eristunud kaks raku tüüpi: väline rakukiht (tropoektoderm) need rakud, millest ei moodustu embrüo ise vaid platsenta, teine tüüp on sisemine rakumass, millest moodustub embrüo, aga rakud seal pole endiselt diferentseerunud. Me võime võtta blastotsüsti staadiumis sisemise rakkumassi rakud ja panna nad koekultuuri kasvama embrüonaalsed tüvirakud. Nendesse rakkudesse on hõlbus viia võõrast DNA'd
annaabi.ee 
