Dielektrikuks ehk isolaatoriks nimetatakse ainet, milles vabade laengukandjate arv on molekulide arvuga võrreldes normaaltingimustel kaduvväike. Elektrijuhtideks nimetatakse aineid, milles vabade laengukandjate arv on samas suurusjärgus molekulide arvuga. Näiteks metallid, milles kõigi aatomite valentselektronid (välimisel kihil paiknevad elektronid) on ühtlasi vabadeks elektronideks. Polaarseks dielektrikuks nimetatakse niisugust dielektrikku, mille molekuli dipoolmoment erineb nullist. Mittepolaarseks dielektrikuks nimetatakse dielektrikku, mille molekuli dipoolmoment võrdub nulliga. Mida tugevam on väline elektriväli, seda tugevamini aatomite elektronkatted välja venitatakse ja seda suurema dipoolmomendi omandavad selle dielektriku molekulid. Kui tegu on mittepolaarsete molekulidega, siis püüab elektriväli nende dipoolmomente orienteerida elektrivälja sihis
molekulide arvuga võrreldes normaaltingimustel kaduvväike. Elektrijuhtideks nimetatakse aineid, milles vabade laengukandjate arv on samas suurusjärgus molekulide arvuga. Näiteks metallid, milles kõigi aatomite valentselektronid (välimisel kihil paiknevad elektronid) on ühtlasi vabadeks elektronideks. Käesolevas alapunktis käsitleme põhjalikumalt dielektrikke. Polaarseks dielektrikuks nimetatakse niisugust dielektrikku, mille molekuli dipoolmoment erineb nullist. Mittepolaarseks dielektrikuks nimetatakse dielektrikku, mille molekuli dipoolmoment võrdub nulliga. Kui dielektrik ei paikne elektriväljas, siis üldjuhul tema kõigi molekulide summaarne dipoolmoment võrdub nulliga. Seda ka polaarse dielektriku korral, kuna molekulid on orienteeritud kaootiliselt ja seetõttu saame nende dipoolmomentide liitmisel samuti nulli.
annaabi.ee 
