arvestamata. Organismile omaste bioloogiliste seaduspärasuste alahindamine viib aga treeningu üksikkomponentide ja ülesehituse printsiipide ebakonkreetsusele. Väljapääs olukorrast on nähtavasti selles, et töötatakse välja mõisted ja printsiibid, mis iseloomustavad sportlase organismi seisundit, täpse orientatsiooniga organite ja kudede funktsioneerivate süsteemide näitajatele. Spordialade tehnika õpetamisel lähtutakse üldlevinud didaktikaprintsiipidest, seostades need sportliku treeningu spetsiifikaga. 4. Õpetamise vahendid ja meetodid Pedagoogikas käivad vahend ja meetod käsikäes. Vahenditeks on mitmesugused liigutustegevused nagu spordiharjutused, võimlemisharjutus ja sportmängud. Kõiki liigutustegevusi koos nimetatakse spordipraktikas kehalisteks harjutusteks. Liigutustegevused kui õppetreeninguülesannete lahendamise vahendid on oma tähtsuselt, kas peamised või abistavad
mise intensiivsusega tööst "hüpatakse üle" vahelduvad kõrge ja madal intensiivsus. Rakendub põhimõte kui töö, siis töö, kui puhkus, siis puhkus. Eriti oluli ne on see põ- himõte tippsportlaste juures ja spetsiaalettevalmistuse etapil. Reegel kaks sammu edasi, üks samm tagasi aitab kompenseerida tipptasemel treeningu "karmust" ja või- maldab säilitada selle kõrget taset pikema aja jooksul. Spordialade tehnika õpetamisel lähtutakse üldlevinud didaktikaprintsiipidest, seostades need sportliku treeningu spetsiifikaga. Nendeks on: · teaduslikkus, · jõukohasus, · süstemaatilisus, teadlikkus ja aktiivsus, · näitlikkus, · omandamise kindlus, · grupiviisilise õpetamise ja individuaalse lähenemise ühtsus, · seos praktikaga, · treeneri juhtiv osa. TEADUSLIKKUS Organiseeritud õpetamine erineb stiihilisest õpetamisest selle poolest, et ta toetub teaduse andmetele, mitte ainult empiirilisele kogemusele
annaabi.ee 
