Mahukamaid romaane trükiti mugavust silmas pidades annete kaupa ja need maksid väga vähe, vaid 1 penn. Võibolla just neis jaamakioskites sündiski ajaviitekirjandus, mida loodi meelelahutuseks, mitte harimiseks. Menukuse kriteeriumiks polnud mitte kvaliteet, vaid läbimüük. Romaanizanrid kohandusid samuti uute oludega. Gooti romaanist kasvas välja õudusromaan. Ch.Dickens- (1812-1870) Oli Inglismaa suurimaid romaanikirjanikke ja ja sotsiaalse romaani rajaja. Charles Dickensit saab võrrelda väheste kirjanikega, kelle jutustamise ladusus ja sõnakujundite rikkus oleks samasugune nagu temal. Tema metafooririkas keel on omane pigema luuletajale kui prosaistile. Võib tunduda, et Dickensil on armastus liiga sentimentaalne, et ta tahab kogu hinges luua oma paljukannatanud tegelaste nurgakese, kus nad võiksid õnnelikud olla. ,,Pikwick-klubi järelejäänud paberid,, (1836-1837) roman oli tohutult menukas ja kirjanik sai kuulsaks üleöö.
Belinski väidab, et geeniused on need, kes ei saa rahuldada nii suure lugejaskonna nõudmisi. Geeniuselt ei saa küsida tellimustöid. Geenius kirjutab seda, mida ta tahab, ta ei kooskõlasta oma maitset lugeja soovidega. Tavalised talendid neid on Vm-l vähe. Kokkuvõttes on lugejaid palju ja kirjanikke vähe. Kaks ülesannet rahuldada kõiki lugejaid, aga hoida samas kirjanduse kvaliteeti. Originaalloomingut oli ajakirjades vähe. Põhilise osa hõlmab tõlkekirjandus. Dickensit ja Thackeryt tõlgiti kõige rohkem. 40ndatel hakati avaldama ka naiskirjanike loomingut. Ka see ei rahuldanud Tolstoid. 40ndate lõpul ja 50ndate alguses ilmub ajakirjanduses palju selliseid tekste, mida nimetatakse vahepealseteks zanriteks. Tolstoi saab teada, et kaasaegseid kriitikuid need zanrid köidavadki: mälestused, autobiograafilised kroonikad, märkmed, kirjad, reisikirjad kõik need, mis ei ole puhas ilukirjandus. Kaasaegsed kriitikud püüavad neid tekste väärtustada
annaabi.ee 
