möödunud sajandi 50.–60. aastatel. 1965. aastal võttis ÜRO Peaassamblee vastu deklaratsiooni, mille eesmärgiks oli levitada noorte hulgas rahu ning rahvaste vahel vastastikuse austuse ja mõistmise ideed. Sellest sai paljude lääneriikide noortepoliitika tekkimise alus kahel suunal: riigi kaitse ja abi sotsiaalselt vähemkindlustatud noortele ning noorte huvidest, vajadustest ja nõuetest lähtuvate sotsiaalsete programmide väljatöötamine kõikidele noortele. (Dibou, 2012) Eesti noortepoliitika sünniks võib pidada 2006. aastat, kui võeti vastu riiklik Noorsootöö strateegia 2006–2013. Valitsuse poolt heakskiidetud riikliku arengukava eesmärgiks oli saavutada antud aastaks olukord, kus noored osalevad aktiivselt neid puudutavates otsustusprotsessides ja poliitikasuundade kujundamises. (Dibou, 2012) Niisiis on noortepoliitika põhiline idee noorte kaasamine otsustusprotsessidesse. Osalemine
kujundamist õpirändega seotud teemadel (õpirände alane teavitamine, motiveerimine, ettevalmistamine, toetamine kogu õpirände jooksul ning tagasitulekul) Selle teema lõpetanu: oskab ära tunda inimese valmisolekut õpirändeks; oskab noori/lastevanemaid/õpetajaid/täiskasvanuid teavitada õpirändest; oskab inimesi motiveerida, ette valmistada õpirändeks ning toetada kogu õpirände jooksul ning tagasitulekul. T. Dibou artikkel "Välismaale õppima või mitte"; Millele peaksid noored tähelepanu pöörama, kui välismaal õppimine on tulnud otsuste tegemisel valikutess: Välismaa õppeasutusi valides tuleb tähelepanu pöörata paljuski samadele asjadele nagu Eestis. Huvipakkuvaid õppekavasid peaks analüüsima süvitsi – uurima peaks seda, millised on programmis pakutavad ained sisu poolest kui ka seda, milline on teoreetiliste ja praktiliste õpiväljundite osakaal õppekavast
annaabi.ee 
