Ta maalis väikeste, kuid väga värskete ja pastoossete pintslilöökidega. Vastandina kevadepoeetidele Corot`le ja Daubigny`le eelistas Diaz kujutada suve, veel rohkem aga sügist oma dekoratiivse värviküllusega. Tema eelistatumad motiivid on metsatihnikud, mille sumedat hämarust läbistavad heledad päikesekiired. Neid maastikke elustavad kirjudes rõivastes figuurid, mis mõnikord pildi üleni täidavad. Diazile läheneb oma laadilt Adolphe Monticelli (18241886). Silmapaistavamaid Barbizoni koolkonna maalijaid on veel Constant Troyon (18101865), kes sptsialiseerus loomade maalimisele. Tema piltidel näeb lehmi ja härgi toonirikkalt ja värskelt maalitud maastike foonil. Troyon arendab moodsamas vaimus edasi hollandi meistrite Potteri ja Adriaen van de Velde laadi. Tema maalid on formaadilt tihti kaunis suured
Alarconi juhtimisel mööda merd. Teine osa sellest ekspeditsioonist liikus de Niza kirjeldatud teed pidi mööda maad. Coronado ja Mehhiko asevalitseja Antonio de Mendoza olid selle ettevõtmise alla pannud väga suure hulga isiklikku vara. Mendoza määras siis Coronado ekspeditsiooni juhtima. Coronado ülesandeks oli siis leida üles Seitse Kuldset Linna ja nende kuld ära röövida. 1539 aasta sügisel andis Mendoza käsu Melchor Diazile, Culiacani linna komandörile, et too peaks de Niza väidetavaid leide siis otsima ja tõestama minema. Diaz siis novembris asus teele. Chichilticalli varemete juures pöördus Diaz siiski tagasi, sest ta polnud saanud jätkata tänu tugevatele tuultele ja lumele. Seejärel Diaz kohtus Coronadoga, kes polnud veel Culiacanist teele asunud ning rääkis talle, et de Niza väidete uurimised olid seni olnud viljatud ja poldud leitud mingit külluslikku maad
annaabi.ee 
