Reale kool Koostas: Simo Põldoja 11.klass Györgi Ligeti varajasest loomingust moodustasid enamasti lihtsamad rahvalauluseaded. Ungaris elades oli Ligeti sunnitud arvestama poliitilise olukorraga, ning üks tema teostest, 2-osaline Tsellosonaat, keelati algselt NSVL juhitud heliloojate liidu poolt. Varased helitööd olid mõjutatud Béla Bartókist ning neid on sageli käsitletud tema helikeele laiendustena näiteks klaveritsükkel Musica ricercata (1953), mida on võrreldud Bartóki Mikrokosmosega. NSV liidu tsensuuri tõttu jäid mitmed teosed, nende hulgas Musica ricercata ja Keelpillikvartett nr. 1 Métamorphoses nocturnes (19531954), n-ö sahtlisse. Keelpillikvartetti nr. 1 võib pidada esimeseks teoseks, milles võib näha Lig...
asemel oli tal teosest nägemus ja kujutlus. Tema helikeeles võib leida elektroonilist muusikat meenutavaid tekstuure. Loometehnoloogia Mikropolüfoonia- tihe ja paljuhäälne orkestritekstuur, milles kõik hääled on omavahel polüfooniliselt seotud, ent ükski neist pole häälte rohkuse tõttu kõlamassist eristatav. Meetrumitunde kaotamine. Ligeti taotleb ajatuse ja pideva kulgemise tunnet ja saavutab selle erinevate häälte sissetulekute hajutamisega. Diatoonilisuse esiletõus kromaatilisuse asemel. Mängimine rütmi- ja meetrumitajuga. Staatilisuse taotlemine, keskendumine rütmile, polürütmika kasutamine. Loomeperioodid Paljud tema väga varased teosed olid kirjutatud koorile ja selle moodustasid enamasti lihtsamad rahvalauluseaded. Varased helitööd olid mõjutatud Béla Bartókist ning neid on sageli käsitletud tema helikeele laiendustena – näiteks klaveritsükkel Musica ricercata
sopranit, metsosopranit, alti tenorit ja bassi), mis kestab umbes pool tundi. Lux aeterna (1966) on teos 16-häälsele segakoorile, mis valmis aasta pärast Requiemi ja mida võib pidada selle jätkuks. Teosele on iseloomulik meetrumitunde kaotamine. Ligeti taotleb ajatuse ja pideva kulgemise tunnet ja saavutab selle erinevate häälte sissetulekute hajutamisega. Koor on acapella ja on näha ka uut joont helikeeles, mida näitab diatoonilisuse esiletõus kromaatilisuse asemel. Continuum (1968) on teos klavessiinile, kus Ligeti mängib rütmi- ja meetrumitajuga. Ta taotles staatilisust ning valis klavessiini selle pärast, et selle klahve saab kergesti alla vajutada ja seega väga kiiresti mängida. 1970. aastail hakkas Ligeti keskenduma ka rütmile. Aastal 1977 sai Ligeti valmis oma ainukese ooperiga Le Grand Macabre, mis on lähedane keskaegse surmatantsu kujutamisele ja mille muusikaline materjal on stiilikirju
annaabi.ee 
