Erkki-Sven Tüür (1959) Looming · ,,Sümfoonia seitsmele esitajale" (1980) · ,,Lumen et cantus" (1982) · ,,Päikesevene" (1983) · Tema muusikas võib leida varase mitmehäälsuse ja baroki sugemeid, minimalismi ja rock-muusikat, diatoonikat ja 12-toonilist seeriatehnikat. · Helikeelele on iseloomulik nii polüfooniliste liinide selgus ja klastrite kõlamass kui ka improvisatsiooniline vabadus. · Orkestrimuusikas on esikohal sümfooniad. · Neljas sümfoonia ,,Magma" (pühendatud E.Glennie'le) · Sümfooniaorkestrile on loodud ,,Searching for Roots", ,,Zeitraum", ,,Exodus" · ,,Aditus" (Lepo Sumera mälestuseks) · Keelpilliorkestrile on ,,Insula deserta"
tekstiks on häälikutest koosnev kujuteldav keel. Ent 1965. Aastal lõpetatud Reekviemis on need kaks stiili ühte tervikusse sulatatud. Kolmas 1960. Aastatel Ligetile iseloomulik stiilivõte oli pöördumine lihtsa tonaalse harmoonia poole. Konsoneerivad kooskõlad iselomustavad näiteks a cappella kooriteost „Lux Aeterna“ ning orkestripala „ Lontano“ (1967). Et vältida liiga elementaarset harmooniat meenutavat tulemust, avardas helilooja oma diatoonikat siiski ka laadi kõrvalastmete sissetoomisega. Aastatel 1985- 1995 kirjutas helilooja kaks klaverikogumikku, mis sisaldavad kokku 14 etüüdi, mida iseloomustab mängu tehniline nõudlikkus, rütmiline keerukus ning kunstiline küpsus. 1960 avaldas Ligeti oma ainsa ooperi “Le grand macrabe“, Ligeti töötas selle teose kallal ligi 13 aastat. György Ligeti „ LuxAeterna“ Puudub pillikoosseis on vaid koor. Kooris on 16 liiget
sünteesida erinevate stiilide elemente. Neis on euroopaliku ja orientaalse kultuuri jälgi, gregooriuse koraali ja barokkmuusikale omase väljenduslaadi põimumist rock-muusikaga. Ehkki Tüüri näol on tegemist pidevalt areneva, muutuva heliloojaga, on tema loomingule üldiselt omane erinevate stiilijoonte ja kompositsioonitehnikate kõrvutamine-vastandamine. Tema muusikas võib leida varase mitmehäälsuse ja baroki sugemeid, minimalismi ja rock- muusikat, diatoonikat ja 12-toonilist seeriatehnikat. Helikeelele on iseloomulik nii polüfooniliste liinide selgus ja klastrite kõlamass kui ka improvisatsiooniline vabadus kõrvuti rangelt piiritletud rütmiga. See kõik on sulandunud loomulikuks ja mõjuvaks tervikuks. Suur osa Tüüri loomingust on sündinud muusikamaailma tippinterpreetide ja kollektiivide tellimusel, lähtudes nende võimetest ja kollektiivide konkreetsest koosseisust. 1991
sünteesida erinevate stiilide elemente. Neis on euroopaliku ja orientaalse kultuuri jälgi, gregooriuse koraali ja barokkmuusikale omase väljenduslaadi põimumist rock-muusikaga. Ehkki Tüüri näol on tegemist pidevalt areneva, muutuva heliloojaga, on tema loomingule üldiselt omane erinevate stiilijoonte ja kompositsioonitehnikate kõrvutamine-vastandamine. Tema muusikas võib leida varase mitmehäälsuse ja baroki sugemeid, minimalismi ja rock- muusikat, diatoonikat ja 12-toonilist seeriatehnikat. Helikeelele on iseloomulik nii polüfooniliste liinide selgus ja klastrite kõlamass kui ka improvisatsiooniline vabadus kõrvuti rangelt piiritletud rütmiga. See kõik on sulandunud loomulikuks ja mõjuvaks tervikuks. Paljud Tüüri teosed on varustatud pealkirjadega, mis aitavad paremini mõista teose struktuuri või muusikalise arengu eripära. Samas ei tähista need kunagi programmi. Helilooja ise on öelnud: ,,Pealkirjad panen tihti tagantjärele
annaabi.ee 
