saj keskel. Leedu valitsejad üritasid soodustada kaupmeeste ja käsitööliste migratsiooni ning Gediminase ajal sai sellest selge poliitika. Tekkisid ka mitmed kaupmeeste ja käsitööliste asulad. Riigi tipus oli suurvürst, kes valitses monarhi ja autokraadina maad, mis nominaalselt oli tema oma. Suurvürst oli ka ülemkohtunik ja ilmselt ka ülempreester. Kohustuseks kaitsta maad ja sõlmida lepinguid. Valitses selge vürstide hierarhia. Diarhia probleem õige mitme valitseja puhul on näha kaasvalitseja olemasolu. Olulist osa mängis abielupoliitika. 1325 a andis Gediminas oma tütre mehele poola tulevale kuningale Kasimirile. Vytanis osav sõjamees ja diplomaat, saavutas edu Liivi orduga. 1298 a ühendas Vytenis jõud Riiaga, et võidelda ühiselt Liivi Ordu vastu saades isegi 15 a õiguse oma garnison Riia linna paigutada. Vytenis sekkus ka sõtta Poola trooni pärast. Ta lubas tegutseda ka katoliku
meeleheitlikku vastupanu, lüüa. Lüüa said ka Ateena väed. Kuid 480 kaotasid pärslased Salamise merelahingu. See oli kreeklaste, eriti Ateena suur võit. Ateena mereliidu loomine. Sõda jätkus, kuid pärslased ei suutnud päris Kreekas kanda kinnitada. 449/8 eKr sõlmiti Kalliase rahu, mis jättis Väike-Aasia kreeka linnad küll Pärsia ülemvõimu alla, kuid neile tagati ulatuslik autonoomia. Kujunes välja Ateena-Sparta diarhia – kahe linnriigi kaksikvõim (kaksik-hegemoonia) Kreekas. Tugevaimaks riigiks oli siiski Ateena, mis järk-järgult oli kujunemas Kreeka hegemooniks. Ateena mereliit muutus Kimoni ajal sisuliselt Ateena impeeriumiks, kus liidu liikmed säilitasid pigem autonoomia kui reaalse iseseisvuse. Kimoni imerialistlik poliitika. See teravdas vastuolusid Spartaga, eriti Periklese ajal. Peloponnesose sõda 431 – 404
annaabi.ee 
