" Ekvivalentsus on tõstetud järgnevust loovaks vahendiks: luules - üks silp tasakaalustatud sama järgnevuse ükskõik millise teise silbiga; sõnarõhk on omistatud sõnarõhule, kuna rõhutu võrdub rõhutuga; prosoodiline pikkus on sobitatud pikkuse ja lühidus lühidusega jne. Metakeel kasutab samuti samaväärsete ühikute järgnevust sünonüümsete väljendite kombineerimisel võrdsustavateks lauseks: "Mära on emane hobune" (a=a) Luule ja metakeel on aga üksteisega diametraalses opositsioonis: metakeeles kasutatakse järgnevust võrdsustamise loomiseks; luules aga vastupidiselt - võrdsustamist järgnevuse loomiseks. Värsimõõt on vahend, mis väljaspool poeetilist funktsiooni ei leia keeles rakendust: ainult korrapärase võrdsete ühikute kordusega luules on kõnevoo aeg kogetav, kuna see on muusikalise taktiga. Gerard Manley Hopkins, poeetilise keele väljapaistev uurija, defineeris luulet kui "kõnet, mis täielikult või osaliselt kordab sama helikuju"
praktikas osutunud liiga jäigaks ega võimalda alati arvesse võtta konkreetse kriminaalasja eripära. Kriminaalmenetluse seadustik ei sisalda piirangut, mis välistaks vaadeldava menetlusõigusliku küsimuse käsitlemise varasemast erinevalt. Seda arvestades peab kriminaalkolleegiumi kogu koosseis vajalikuks senist praktikat muuta ja leiab, et kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud. Varasema praktika kohaselt oleks tulnud sellised ütlused tõendikogumist tervikuna välja jätta. Ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, tuleb aga kohtul KrMS § 61 lg 2 kohaselt hinnata kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt