Prozessi” (Protsess), mida peetakse Kafka kaheks parimaks raamatuks. Kafka looming jääb ekspressionismi ja sürrealismi piirimaile. Peale tuberkuloosi avastamist veetis Kafka palju aega erinevates sanatooriumides. Ühes sellises kohtus ta ka 24-aastase Milena Jesenskága, kes oli tõlkinud paljusid Kafka jutte tšehhi keelde. Jesenská suri 1944. aastal Saksamaal koonduslaagris. 1922. aastal läks Kafka pensionile. Järgmisel aastal tutvus ta vaevalt 20-aastase poolatar Dora Diamantiga. Kafka haigus küll vabastas ta igapäevastest kohustustest, kuid vähendas ka ta sissetulekut. Ta vanemad pidid talle Prahast raha saatma. Kafka, kes oli harjunud palju kirju kirjutama, oli nüüd tihti sunnitud saatma hoopis postkaarte, sest nende saatmine oli odavam. 1924. aastal palus Kafka Dora isa käest neiu kätt, kuid ta sai eitava vastuse. Kafka veetis oma viimased kuus nädalat sanatooriumis. Ta suri tuberkuloosi 1924. aasta 3. juunil. Enne oma surma palus ta, et tema
Felice kirjad pole säilinud, kuid Kafka omad avaldati pealkirja all ,,Kirjad Felicele''. 1920.a paiku oli ta kihlatud Julie Wohryzeki, vaese ning harimatu hotelliteenijaga. Otsustati abielluda, üüriti korter, kuid pulmi ei toimunud. Kafka ,,Kiri isale'' valmis samal ajal. Isa ei toetanud poja kihlust naisega sionistliku usu tõttu. 1920.a algas kirjaniku suhe Milena Jesenskaga, mis päädis teosega ,,Kirjad Milenale''. Olles puhkusel Läänemere ääres, kohtus Kafka Dora Diamantiga, kellest sai tema armuke ning elukaaslane. Koos põletasid nad suure osa Kafka teostest. 1924 naases ta Berliinist Prahasse, tuberkoloos oli halvenenud ning õde Ottla hoolitses ta eest. Oma surivoodil tegeles Kafka novelliga ,,Nälja kunstnik'', mis oli inspireeritud tema enda võimetusest süüa. Tuberkoloosist tingitud valu tõttu suus ja kurgus ei suutnud ta süüa ja suri nälga. Surnukeha viidi Prahasse ning maeti 11. juunil 1924 Zizikovi linnaosa Uuele Juudi Kalmistule.
annaabi.ee 
