Kui läheneda kultuuri mõistele semiootilisest vaatenurgast on kultuuri defineeritud kui teksti. Iga teksti, aga siis ka kultuuri unikaalsus seisneb selles, et ta on üheaegselt avatud ja suletud; tekst on pidevas liikumises ja arengus. See liikumine on paradoksaalne. Tuum. Eesti kultuuril on selleks tuumaks eesti keel. Eesti kultuur on kinni, sõltuv sellest maast, kus teda luuakse ja tarbitakse. Iga kultuuri areng on olemuselt dialoogiline, eesti kultuur on dialogismist sõltuvuses. Eesti kultuur ise eksisteerib kahe suure paradigmaatiliselt erineva lääne- ja idakristliku kultuuriareaali piiril, niisiis "puutepunktide eikellegimaal". Baltisaksa valgustuse rüpes kujunenud eesti rahvuslik eneseteadvus oli vähemalt retoorilises opositsioonis oma kolonisaatoritega, võttis aga samas üle selle kultuurimustri. Noor-Eesti kultuuriliikumine hülgas selle opositsioonilisuse ning asus aktiivsesse ja simultaansesse dialoogi Euroopa kultuuridega
kinni, sõltuv sellest maast, kus teda luuakse ja tarbitakse. Niisiis Eesti (suure algustähega) ja eesti kultuur on identsed. Iga kultuuri areng on olemuselt dialoogiline. Kusjuures sellel dialoogil on nii ajaline kui ka ruumiline mõõde. Kui üks neist jääb teostamata, nõrgeneb või kaob ka dialoogilisus. Dialoog on kultuuri kujunemise ja kestmise vältimatu eeltingimus. Eesti kultuuri sisemise dünaamika jälgimine näitab veenvalt, et tema produktiivsus sõltub otseselt dialogismist. Seda enam, et eesti kultuur ise eksisteerib kahe suure paradigmaatiliselt erineva lääne- ja idakristliku kultuuriareaali piiril, niisiis "puutepunktide eikellegimaal".Eesti rahvuskultuur tekkis 18. sajandi Euroopa romantismi ühe haru, baltisaksa järellainetusena. Baltisaksa valgustuse rüpes kujunenud eesti rahvuslik eneseteadvus oli vähemalt retoorilises opositsioonis oma kolonisaatoritega, võttis aga samas üle selle kultuurimustri. 20. sajandi algul vallandunud
annaabi.ee 
