Oma vana kanoonilisust alalhoidvad zanrid aga muutuvad stilisatsiooniks. Kui romaan muutub valitsevaks zanriks kirjanduses, omandab rangelt kanooniliste zanride tinglik keel teistsuguse kõla need zanrid hakkavad kõlama teisiti kui ajal, mil romaan veel ei kuulunud suurde kirjandusse. Zanrite romaniseerumine nad muutuvad vabamaks ja plastilisemaks, nende keel uueneb kirjakeeleväliste keelendite ja kirjakeele ,,romaanilike" kihtide arvel, nad dialogiseeruvad, neisse tungivad eneseparodeerimise elemendid, naer, iroonia ja huumor ja mis kõige olulisem romaan toob neisse probleemsuse, mõtte spetsiifilise lõpetamatuse ning vahetu kontakti mittevalmis, kujuneva kaasajaga.Romaani enesekriitilisus on tema kui kujunemisjärgus oleva zanri silmapaistev tunnusjoon. Romaani vaadeldakse endist viisi kui lihtsalt zanri teiste zanri seas, püütakse kindlaks määrata tema kui valmiszanri erinevusi teistest valmiszanridest, avastada tema seesmist
poole. Erijuhtum: epistolaardraama (draama kirjades). · adressaadiks (teadlikult) on publik · autokommunikatiivne monoloog, s.o suhtlemine iseendaga 54. Mis on monodraama (mononäidend)? Monodraama on ühe tegelase monoloogist koosnev draamatekst, nt Juhan Smuuli "Polkovniku lesk", Andrus Kivirähki "Aabitsa kukk" , Geraldine Aroni "Minu oivaline lahutus" Head monodraamad on sisemiselt dialoogilised (dialogiseeruvad), st · tegelane vahetab vaatepunkte, kaalub poolt- ja vastuargumente · tegelane räägib eemalviibiva tegelasega · tegelane räägib publikuga 55. Mis on epistolaardraama? Epistolaardraama (näidend kirjades) dialoog moodustub monoloogiliste, ent püsiva adressaadiga kõneaktide (kirjade) reast (näiteks A. Undla-Põldmäe "Viru laulik ja Koidula" (põhineb Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetusel), J. Kilty "Armas luiskaja" (B. Shaw' ja missis P. Campbelli kirjavahetus)).