1.1. Treeneri kutsemeisterlikkust mõjustavad tegurid (2 tundi) Praktiline intelligentsus, kehalis-kinesteetiline intelligentsus, emotsionaalne intelligentsus. Akadeemiline võimekus – üldistusvõime, teadmiste täiendamine, eesrindliku praktilise kogemuse juurutamine. Konstruktiivne võimekus – teaduse saavutuste kasutamine, kaasaegsed treeningu programmid, mudelid, näitlikud vahendid. Analüüsivõime, mõistuse kriitilisus ja sügavus, mõtlemise paindlikkus ja dialektilisus. Loominguline mõtlemisvõime, treeneri pedagoogiline meisterlikkus. Treeneri pidev enesetäiendamine, „know-how“ hankimine ja enesekasvatus. 1.2. Sporditreeningu spetsiaalprintsiibid (2 tundi) Suund maksimaalsetele tulemustele, süvendatud spetsialiseerumine ja individualiseerimine. Üldise- ja spetsiaalettevalmistuse ühtsus. Järkjärgulisus ja tendents piirkoormustele. Koormuse dünaamika lainelisus. Treeninguprotsessi tsüklilisus
Ta võttis esimesena kasutusele dialoogivormi. Aristoteles nimetas teda juba eelpool mainitult dialektika, vaidluskunsti isaks. Parmenidese õpetust püüdis ta toetada kaudsete tõestuste abil. Soovides tõestada, et olev on üks ja liikumatu, oletas Zenon vastandmõistete pluralismi ja liikumise reaalsust, ühtlasi näidates, et selline oletus viib meid paratamatult apriooriatesse ehk loogilistesse raskustesse (kõige tuntumad on tema paradoksid liikumise võimaluse vastu). Zenoni mõtlemise dialektilisus seisneb esmalt selles, et ta arutleb Parmenidese väite üle, et "olev on ja mitte-olevat ei ole" nii poolt kui ka vastu. Tahtes osutada oma õpetaja arusaamade õigsusele, tõestas Zenon neid apooria abil: võttes aluseks tõestatavale väitele vastandliku väite ja viies selle endaga vastuolusse, arvas ta kinnitavat Parmendidese oleva-lause korrektsust. Seda võiks lihtsustatult kokku võtta: vastandlikud (asjad) on omavahel olemuslikult seotud
annaabi.ee 
