pidada üksuseks Diakrooniline ja sünkrooniline leksikoloogia Diakrooniline leksikoloogia • Jälgib keele sõnavara kujunemist pikema aja jooksul, kaasates ka sõnavara päritolu uurimise (genuiinne e. algupärane sõnavara vs. laensõnavara). Laensõnavara jagatakse omakorda laenuandja keele, laenamise aja ja viisi (suuline, kirjalik) järgi. • Eesti keele sõnavara on põhjalikumalt uuritud just diakroonilisest aspektist. Oluline on sellealases uurimistöös olnud võrdlev-ajaloolise meetodi mõju. Selle meetodi tõi Eestisse Mihkel Veske, hiljem rakendasid seda nt. K. A. Hermann, J. Mägiste, P. Ariste, P. Alvre jt. Sünkrooniline leksikoloogia • tegeleb uurimise ajal keeles olevate sõnade analüüsimisega • on piiratud lühema ajaetapiga • analüüsitakse sõnavara koosseisu, uusi laensõnu, sõnade nüüdistähendusi Leksikoloogia põhimõisted: sõna
J. H. Rosenplänter – ajakirjas „Beiträge“ kutsus rahvast üles rahvakeelest sõnu juurde tooma. Baltisaksa pastorid, eesti haritlased, soomlased – võtsid „Beiträge“ üleskutsest vedu ja arendasid rahvakeelt. Lisandusid pikad sõnad, kõnekäänud, nimede nimestikud, sõnade tähendusi ja päritolu selgitati ja sünonüümide erinevusi ka. Kokku saadi 7000 sõna. M. Veske – tõi leksikoloogiasse võrdlev-ajaloolise meetodi, millega uurida diakroonilisest aspektist (jälgib keele sõnavara kujunemist pikema aja jooksul, kaasates ka sõnavara päritolu uurimisse) A. W. Hupel – eesti-saksa sõnaraamat 1780, 17 000 sõna. A. Knüpffer – Kadrina pastor, kes püüdis „Beiträge“ veergudel eesti k tuletusõpetust fikseerida. F. R. Faehlmann – arutles Õpetatud Eesti Seltsis tuletuste teemal F. J. Wiedemann – eesti-saksa sõnaraamat 1869. Suurim leksikograafiline allikas. S. H. Vestring – eesti-saksa sõnaraamat J
annaabi.ee 
