kohaselt, Roomas seevastu kõneldakse sellest, et igasugune kohalike kirikupeade ametisse määramine peaks toimuma Rooma osalemisel. Kõige selgemalt annab selle Roomaliku enesemõistmise edasi Rooma paavst Gelasiuse dekreet 5. saj algul: „Rooma kirik pole teistest kirikutest esile tõstetud mingi sinodaalotsuse kaudu, vaid on oma eesõiguse saanud evangeeliumi kaudu…“ Hakatakse üles ehitama kiriklikku aparaati, mis algul koosneb diakonitest ning on hilisema kardinalide kolleegiumi eelkäija, diakoneid on 7, pühenduvad kuriaalsele tööle. Paari sajandi jooksul on näha, et esile tõusevad üksikud paavstid, kes hakkavad seda Rooma kiriku eelisseisundit mõtestama. See toimub keskkonnas, kus kirik on sattunud välisesse ohtu (germaanlased!). Paavstid kasutavad seda olukorda nii mõnigi kord ära – nt Innocentius esimene (402-417), kellele oli segadus kasuks, sest kirik ja paavsti institutsioon saavad
tohi toimuda väljaspool oma kirikut. Konstantinoopolist sai uus Rooma, seda otsust ei ole Rooma tänase päevani tunnistanud. Paavst Leo Suurt (440 461) peetakse esimeseks suureks paavstiks, ta sai esimesena nimetuse doctor ecclesia. Kui Idas arenes välja riigikiriku mõtlemine, siis Roomas kasvas järk-järgult paavsti iseseisvus. Leo Suure ajal hakkas arenema ka kiriku juhtimise aparaat. Süsteem asus kinnistama suhtumist, et paavst on kiriku pea. Paavst lähtus diakonitest, esialgu oli neid 7 ja nii hakkab kujunema paavsti õukond ehk kuuria. Kuni 6. sajandini olid silmapaistvad paavstid veel Innocentius I (seisis silmitsi rünnakutega Rooma linnale) ja viimane iseseisev Rooma paavst Gregorius Suur (590 604), keda kirikuajalugu tunneb kui munkpaavsti, kelle moraal oli eeskujulik ja kes näitas ideaalpaavstina teed järgnevatele paavstidele. Järgnes periood, mil paavstid olid Ida-Rooma keisri võimu all. 4
annaabi.ee 
