ning ema ja kaotas lõplikult isakodu. Teenistusmure viis Haava 1894. aastal Peterburisse, kus ta leidis ajutist tööd halastajaõena, hiljem oli seltsidaamiks ja koduõpetajaks. Kaotusrikast, rahutut elu tumestas veelgi enam J. Lellepi raske haigus. Saanud Teskovo eesti koguduse pastoriks, suri 1898. aastal ka Lellep. Haava katkestas nüüd kõik suhted ja kirjavahetused ning otsustas ennast matta haigete vanainimeste põetamise töösse Peterburi lähedases diakonissiasutuse. Sellest ,,manala eeskojast" pöördus ta sajandi algul Haavakivile abistama seal veskirentnikuks hakanud venda. !904. aastal tuli raske haigus, mis luuletaja aastaks voodisse köitis. Vaba kirjanikuna Tartus. Haigusest võitu saamisega ärkas ootamatult uus tööhoog, huvi elu ja ühiskonna vastu. Lühikese ajaga valmis mahukas luuletuskogu käsikiri. Haava asus nüüd kutselise kirjanikuna alaliselt Tartusse, elatudes esialgu tõlketööst. Varsti aga ilmusid uued
Anna soovis ennast täiendada majapidamise alal ning leidis sobiva töökoha Berliini lähedal Fürstenwalde diakonissiasutuses. Õe raske haigestumine tõi ta Eestisse tagasi. Ta põetas õde kaks kuud ning lahkudes nägi õde välja tervem, kuid nädala pärast sai Anna surmateate. [7] 1894. aastal loobus Anna teenistuse otsimisest Tartusse ja suunab pilgu Peterburi poole. Südasuvel sõitis ta lell Jakupi juurde ning sealt edasi Strelnasse, kus ta leidis endale töö sealses diakonissiasutuse halastajaõena. Vanu ning vigaseid põetades andis ta ühtaegu tunde ka vaeslaste koolis. Nendel kuudel valmis ka mitu luuletust ,,Luuletuste’’ kolmanda vihiku jaoks. [7] Anna pendelas välismaa ning kodu vahel, otsides meeleheitlikult tööd. 1897. aastal ilmus avalikuse ette Anna Haava ,,Luuletused III’’, mis sisaldas sünget meeleolu. Juba 1896. aastal võttis Anna silmarõõmu, Jaan Lellepi haigus kurjakuulutavad mõõtmed, seega läks Anna teda vaatama
annaabi.ee 
