määramine peaks toimuma Rooma osalemisel. Kõige selgemalt annab selle Roomaliku enesemõistmise edasi Rooma paavst Gelasiuse dekreet 5. saj algul: „Rooma kirik pole teistest kirikutest esile tõstetud mingi sinodaalotsuse kaudu, vaid on oma eesõiguse saanud evangeeliumi kaudu…“ Hakatakse üles ehitama kiriklikku aparaati, mis algul koosneb diakonitest ning on hilisema kardinalide kolleegiumi eelkäija, diakoneid on 7, pühenduvad kuriaalsele tööle. Paari sajandi jooksul on näha, et esile tõusevad üksikud paavstid, kes hakkavad seda Rooma kiriku eelisseisundit mõtestama. See toimub keskkonnas, kus kirik on sattunud välisesse ohtu (germaanlased!). Paavstid kasutavad seda olukorda nii mõnigi kord ära – nt Innocentius esimene (402-417), kellele oli segadus kasuks, sest kirik ja paavsti institutsioon saavad Rooma järjepidevuse sümboliks, mis viib kirikliku ja poliitilise tähtsuse tõusuni.
end vabana tundes aina rõõmsalt mökitas. Siis pidi ta paljajalu mööda kivist sillutist minema kuni portaali trepiastmeteni. Kaelas olev köis lohises tal ussina järel. Siis lakkas kirikus laulmine. Suur kuldrist ja rida põlevaid küünlaid hakkasid hämaruses liikuma. Kuuldi kirjudes riietes kirikuteenrite hellebardide kolksatusi ja mõne aja pärast tuli pikk rong missariietes preestreid ja valgetes kirikukuubedes diakoneid aeglasel sammul salme lauldes süüaluse poole. Varsti nägi süüdistatu ja kogu rahvas seda rongkäiku enese ees. Tütarlapse pilk aga kiindus sellesse, kes otsekohe ristikandja järel eesotsas käis. «Oo,» ütles ta tasakesi ja lõdises ise, «jälle tema, see preester!» See oli tõepoolest ülemdiakon. Vasakut kätt oli tal alamkantor, paremal kantor, ametikepp käes. Ülemdiakonil endal oli pea kuklas, silmad liikumatud ja pärani avatud, ning ta laulis valju häälega:
annaabi.ee 
