taevas. üles suunatud vertikaal seos tulevikuga, edasiminek. alla - Tagasiminek maa ja esivanemate juurde, eilne. Rist - oluline nõiamärk, samaaegselt surm ja igavene elu. Ristimärgile on eestlased läbi aegade omistanud erakordset väge ja võimu. Rahvatraditsioonis oli ristil kaitsev tähendus, ühtlasi on ta ka üldise õnne märk. Paljud rahvakultuuriuurijad näevad risti märgis päikese sümbolit- säravat päikest näeb inimese silm kiirtekimbuna, mille võib taandada ristiks . Diagonaalristi võib võtta aga ka kui korrutamist näit. muudab hea mitmekordseks. Kaitsev ja hoidev rist (noorema rauaaja käevõrud, sõled) hinge kaitse . Ristimärk oli võimsaks rohuks haiguste ja vigastuste vastu. Rist tõmmati ümber haava ja seitsmekordselt (maagiline arv) luumurru kohale, ussihammustusele ja langetõbise peanaha sisse. Riste raiuti aampalgi (rehetoas piki hoonet asetsev tala, millele toetusid parred) otstesse ja kodukäijad ei saanud
punane plagu. Esimene valge-sinine-punane trikoloor valmis 1693. aastal ja selle kinkis Peeter I peapiiskop Afanassile. Lipul oli ka kuldne tsaarikotkas. See kotkaga trikoloor ehk tsaarilipp kujunes esimeseks standardseks sõjalipuks nii merel kui maal. Trikoloori alusel kujundas Peeter I ka üheksa triibuga admiralilipu, mis samuti matkis Hollandi admiralilippu. Suurbritanniast tõi Peeter I kaasa sotlaste Püha Andrease diagonaalristi. Risti kasutamist põhjendas fakt, et Jeesuse jünger Andreas suri märtrina Lõuna- Venemaal. Kõigepealt asutas tsaar uue sümboli õigustamiseks Andrei Pervozvannõi ordeni. Andrease ristiga lipp lehvis esmakordselt 1699. aastal sõjalaeval "Krepost", millega sõideti läbirääkimistele türklastega. Lipp oli oma kujunduselt ebaõnnestunud, kuna sinine rist sulas kauguses kokku trikoloori värviliste laikudega. Iseseisvalt oli Andrease rist esindatud "liiniadmiralide" lippudel
annaabi.ee 
