Seletus oleks muidugi teaduslikum klassifikatsioonialus. Aga kuni eri maade ja eri koolkondade psühhiaatrid ja psühholoogid erinevaid seletusi annavad, on kirjeldus kindlam infovahetuse ja statistika alus. Erinevaile vaatlejaile eri ajal ja eri kohas ühesugusena esinev fenomen oma objektiivsuses ja vahel koguni mõõdetavuses on biheivioristile meele järele. Biheivioristliku meelelaadiga ameerika teadlaste loodud Diagnostilis-Statistilisest Manuaalist (DSM-III-R) ongi RHK-10 kõige enam mõjutusi saanud. Võib öelda isegi, et DSM-III-R on RHK-10 aluseks. Kui suur see mõju just on, võib muidugi vaielda. Fakt on, et RHK-10 on hüljanud eelmise rahvusvahelise klassifikatsiooni RHK-9 fundamentaalse printsiibi häirete jaotamisest psühhootilisteks ja neurootilisteks, endogeenseteks ja eksogeenseteks ning on säilitanud sõna neurootiline rühma F4 Neurootilised, stressiga
mise põhimõtted selgete valiidsuse näitajatega: kõik klassid sobivad õenduse keskse mõiste- ga, tugineb mõistestikule Klassifikatsioon koosneb J J – J J J O kodeeritud mõistetest, võimaluse korral süno- nüümidega, sh definit- sioonid ja hierarhilised või definitsioonikohased viited teistele kodeeritud mõistetele Kõigil klassidesse kuuluva- E – E J – – E tel õenduse diagnostilis- tel mõistetel on täpne kirjeldus, sh kehtivad diagnostilised kriteeriu- mid, põhilised diagnosti- lised tunnused ja tekke- põhjused, mille täpsus võimaldab diagnostilisi mõisteid klassifikatsiooni sees üksteisest eristada Õendusdiagnoose kirjelda- J – E J – – J takse nimetuse ja defi- nitsiooniga Õendusdiagnoosid sisalda- E E E J – – E vad seonduvaid tegureid
annaabi.ee 
