Mõned täpsustused vokaalide hääldamise kohta: Y (üpsilon) = ü; esineb ainult kreeka laensõnades, näit. pyramis, syllaba, systema, analysis U Ladina keele vokaal u hääldub teatud kombinatsioonides konsonandina, s. t. v-na, vt. konsonandi ja vokaali ühendid. Diftongid Ladina keeles on 4 diftongi: au, eu, ae, oe. Kaht esimest loetakse nii nagu kirjutatakse (au, eu). AE = ää, näit. aeger, aegrotus, diaeta, Graecus, puellae OE = öö, näit.lagoena, foedus, poena Klassikalisel ajal (1. saj. e. Kr.) hääldusid diftongid ae ja oe ai-na ja oi-na. Esimestel sajanditel p. Kr. hakkasid nad häälduma ä-na ja ö-na ning hiljem ka e-na. Kui ae ja oe puhul on e kohale märgitud kaks punkti (ë) või pikkusmärk (), siis ei moodusta ae ja oe diftongi, vaid kõik vokaalid tuleb eraldi välja hääldada, näit. aër (aer), poëta (poeta).
9. J võeti LK tarvitusele keskajal ja seda kasutatakse meditsiiniterminoloogias, kuid klassikalises LK see täht puudus. 10. TI vokaali ees TSI: operatio ,operatsioon'. Reegel ei kehti kreeka päritolu sõnade ja häälikuühendite sti, xti puhul, kus ti hääldatakse, nagu kirjutatakse: aetiologia, mixtio, ostium. Hääldamine 1. Reeglina hääldatakse, nagu kirjutatakse 2. Pikad vokaalid kirjutatakse ühekordselt () 3. AE Ä: aeger ,haige', diaeta ,dieet'; paediater 4. OE Ö: oesophagus ,söögitoru', poena ,karistus'; 5. C TS i, e, y, ae, oe ees: cellula ,rakk', cycnus ,luik'; 6. C K a, o, u, konsonandi ees ja sõna lõpus: caput ,pea', corpus ,keha', oculus ,silm', lac ,piim'; 7. NGU NGV (kui järgneb vokaal): lingua ,keel', unguentum ,salv', sanguis ,veri'; 8. QU KV: aqua ,vesi', equus ,hobune', aquila ,kotkas'; 9. SUE, SUA SVE, SVA: suavis ,meeldiv'; Rõhk: 1. Rõhk ei ole kunagi viimasel silbil 2
annaabi.ee 
